• Uudised
• Maavanem esineb
• Maavanema Blogi

Lapsed kooli!

Kooliaasta algus on jälle käes. Pidupäev lastele, pidupäev lapsevanematele. Suvi, mis ühel hetkel tundus nii pikk-pikk, on nüüd järsku kahanenud lühikeseks soojaks viivuks. Uued värsked ja lõhnavad vihikud, puutumata valge lehepind, klassikaaslastega jällenägemise rõõm ja üleüldine sagin… see on kustumatu tunne, mida mäletavad kõik inimesed oma elu lõpuni. Koolikell heliseb ja koridorid mattuvad vaikusesse – tunnid on alanud. Nii see on olnud ja nii see jääb.

Võidupüha meeleolus

Head läänlased! Oleme võidupüha ootel.

Ema on igal inimesel

See ei ole alati nii, et võõras on halb ja oma on hea. Et mis ammu tuntud, see oma ja mis äsja tulnud, see võõras. Emadepäeva tähistati esimest korda Ameerikas 10. mail 1908 aastal Lääne-Virginias. Eestisse jõudis emadepäeva tähistamine 1922 aastaks. Tundub, et võrreldes jõulude või jaanipäevaga on tegemist vägagi noore, Ameerikast pärit tähtpäevaga.

Ameerikast ei ole üle maailma levinud mitte ainult kiirtoit ja tarbijamentaliteet. Sealt on pärit ka väga palju häid asju – nagu näiteks emadepäev ja isadepäev. Peretraditsioonide hoidmine, perekonna, kui inimese kõige esimese ja kõige põhilisema turvalisuse allika väärtustamine on Ameerikas väga levinud hoiak. See on ühiskonna vastus totaalsest turumajandusest ning erinevate rahvuste ja kultuuride segunemisest tulenevale ebakindlusele.

Eks Eestigi on olnud läbi aegade ajaloo tõmbetuulte käes. Vaid vähene riiklik iseseisvuse aeg, erinevad suurriiklikud huvid meie pisikesel pinnal, sõjad ja okupatsioonid – see kõik ei ole soosinud rahva turvalist arengut. Ehk sellepärast võetigi eelmise sajandi alguses Eestis emadepäeva traditsioon tänuga vastu ja tähistati seda kõikjal. Iseseisvuse taastudes elustati traditsioon koheselt ja nüüd ei kujuta me oma kevadist kalendrit ilma emadepäevata ettegi.  Ka isadepäev on uue kombena levinud ja kinnistunud. See on kõik väga hea. Perekond ja pereväärtused on tõesti see tugisammas, millele inimesed saavad toetuda majanduse ja poliitika tõusudes ja langustes. Ema on igal inimesel. Peame siis teda meeles.

Head emadepäeva soovides

Neeme Suur
Lääne maavanem    
 

Kullamaa ja Kesk-Läänemaa arengu võtmed

Ühe valla või siis mitmest vallast koosneva piirkonna konkurentsivõime toetub eelkõige kolmele tugisambale – sotsiaalsele keskkonnale, majanduskeskkonnale ja looduskeskkonnale. Piirkonna konkurentsivõime kõige paremaks indikaatoriks on demograafilised näitajad – ränne ja loomulik iive. Vastust küsimusele – kuidas meil läheb – on lihtne leida. Kui inimesed tahavad jätkuvalt piirkonnas elada, läheb hästi, kui inimesed piirkonnas elada ei taha, siis läheb halvasti. Inimeste tahe on mõjutatav nii objektiivsetest kui subjektiivsetest asjaoludest. Kindlasti on võimalik mingiks ajaks suurendada piirkonna mainet inimeste silmis ka pelgalt reklaami ja hoolika teabetööga. Kuid selline, inimeste lootustele ja usule püstitatud tulevik, ei pea kaua vastu. Ühel hetkel saab inimene aru, et kui tööd ei ole ja kool on kehvake ning teenindus on päris puudulik, siis on ainus võimalus otsida endale uus elupaik. Või jäädakse ise küll kohale, kuid kasvatatakse oma lapsed lahkumise vaimus.

Kui inimene otsib võimalust või põhjust kohalejäämiseks, siis kõigepealt pöörab ta tähelepanu sissetulekute hankimise võimalusele. Siin töötavad ühtemoodi nii töökoha lähedus kui kvaliteetne, kiire ja taskukohane transpordiühendus kaugemal asuva töökohaga. Järgmine prioriteet on lastega seotud avalikud teenused – lasteaed ja kool ning huvihariduse kättesaadavus. Samas on üldteada, et lastega seotud avalike teenuste osutamine on kallis tegevus, mille osutamise võimekus sõltub eelkõige omavalitsuse tulubaasist. Viimane aga sõltub eelkõige inimeste arvust ja sissetulekutest. Siit tekibki probleemide ring ja kerkib üles küsimus – mis peaks olema piirkonna arengu prioriteet? Arvatakse, et omavalitsus ei suuda oluliselt mõjutada piirkonna majanduse arengut. Teatakse, et avalike teenuste pakkumine on omavalitsuse esmane seadusest tulenev kohustus. Kas siit võib järeldada, et piirkonnas peaks arendama eelkõige avalikke teenuseid kasutades selleks kõik avaliku sektori ressursse? Omavalitsuste ressursid aga vähenevad sedavõrd kuidas nõrga majanduskeskkonna ja kalli transpordi tõttu väheneb piirkonna elanikkond. Või kui panustada majanduskeskkonna arengusse, siis kuidas seda teha nii, et ka tõepoolest ilmneks mõõdetav kasu ja ei tekiks vastuolu seadusega ega arusaamaga inimlikust õiglusest?

Otsides võtmeid Kullamaa ja laiemalt terve Kesk-Läänemaa arengule on meil võimalus pöörata oma pilk avalike teenuste poole. Parim kool, parim lastead, parim sotsiaalhoolekanne, parim huvitegevus, kõrge turvalisus, heakorrastatud asula – kõik need on arusaadavad ja kõlavad laused, millega ilmestada valla reklaambrošüüri. Samas – mis allikast on pärit kõik need tulud, mis parimat avalikku keskkonda võimaldavad üleval pidada? Kui suurt ja kui jõukat kogukonda on vaja parima avaliku teenuse pakkumiseks? Kui suur peaks olema kool, et ta ise muutuks majanduse mootoriks? Kas siis, kui kool oleks kuulus üle maakonna või üle riigi või üle Euroopa? Me kõik teame vanu ja auväärseid Inglismaa ülikoolilinnu, kus haridus ja teadus moodustavadki piirkonna kandva majandusharu. Kas Kullamaast saab samasugune haridus ja teaduskeskus Euroopas või vähemalt Eesti riigis?  Või siis peaksid tulud laekuma riigieelarvest, regionaalpoliitilistest meetmetest ja eraldistest? Kas Eesti riik peaks pidama üleval vähese tarbijaskonnaga avalikku teenust lootes, et ükskord, nähes, et avalikud teenused on ikka alles, tulevad inimesed tagasi? Kardan, et riik ei ole selleks suuteline. Samuti ei ole eriti tõenäoline, et majanduse arengu seisukohast olulist infrastruktuuri rajataks ennetavalt. Eestis on piisavalt kohti, kus ettevõtlus ja elanikkond on juba on olemas ja pikisilmi ootab uut teed, silda või raudteed või gaasitrassi.

Igal juhul pooldan seisukohta, et liiga palju avalikku teenust osutatakse läbi riigi enda asutuste ja liiga vähe läbi kohaliku eelarve. Euroopas ja põhjamaades liigub pool avalikus rahast inimesteni tagasi läbi kohalike eelarvete. Meil on see pelgalt viiendik. Kohalike omavalitsuste osatähtsus peab kasvama ka Eestis. Sellegipoolest ei saa me endas luua illusiooni, et avaliku teenuse jonnakas (ja kulukas) hoidmine tagab vallale tuleviku, kui me samal ajal ei räägi piirkonna majanduse käekäigust. Siiski on kõige esimene inimese vajadus saada mõistlikus kauguses selline sissetulek, mis tagab enda ja oma pere toimetuleku.

Meie maakonna ja nii ka Kullamaa ja Martna tuleviku tagab eelkõige majanduse areng. Vahet ei ole, kas on tegemist turismi või tootmisega, kas ettevõtte filiaaliga või kohaliku algatusega. Oluline on kohalik majandustegevus. Mida rohkem kohalik majandus kasutab kohalikku tööjõudu ja kohalikku toorainet, seda kasulikum on see piirkonnale. Seepärast peame hoolikalt kokku lugema Kesk-Läänemaa eeldused majanduse arenguks ja proovima neid maksimaalselt kasutada.

Kullamaa ja  Kesk-Läänemaa on kõige selgemalt põllumajanduslik piirkond Läänemaal. Igasugune kohalik tootmine, mis baseeruks kohapeal ja kasutaks kohalikku põllumajanduslikku toorainet, toetaks piirkonna arengut kõige enam. Piimatootmine ja viljatootmine peaksid varustama toorainega kohalikku töötlevat tööstust – mitte aga kusagil kaugel asuvaid tehaseid. Võimalust väiketootmise arenguks pakuvad ka olemasolevad, kunagi kasutuses olnud tööstushooned, põllumajanduslikud või metsamajanduslikud hoonekompleksid, mis on oma algsest kasutusest välja langenud. Tavaliselt on nende juures olemas kasutatav elektrivõimsus ja puurkaev. Kindlaks arengueelduseks on ka Risti – Virtsu maantee, kus liigub üks miljon autot ja kaks miljonit inimest aastas. Me ei saa siin arvestada üksiku olemasoleva üritaja edu – või ebaeduga. Teenus äratab usaldust siis, kui tema tase on piisavalt kõrge ja maht piisavalt suur. Praeguses olukorras ei ole võimalik Virtsu maantee ääres uut toitlustuskohta avades konkurendile kahju tekitada – tõenäoliselt võidavad hoopis mõlemad, sest suureneb üldise teeninduskeskkonna turvalisus ja atraktiivsus. Maantee ääres oleks koht ka ühele korralikule taluturule, mis võimaldaks turustada kohalikku toodangut. Turismi arenguks annavad piirkonnale eelduse nii Koluvere loss kui Marimetsa raba, samuti aga Kullamaa rikkalik kultuuripärand. Bioenergeetika arendamine on kindlasti üks võimalustest põllumaade potentsiaali kasutamiseks, alternatiivina toidutoorme tootmisele.    

Jätkusuutlikkuse ja arengu võtmeks on majandustegevus. See ei ole kõige lihtsam tee. Oht on kulutada väheseid vahendeid tühja, oht on sattuda avantüristide ja korruptsiooni küüsi. Siiski on majanduse edendamine ainus tee, kui tahame peatada elanikkonna ja eriti noorte väljavoolamist maakonnast ja maapiirkondadest. Soovin selleks jõudu Kullamaa vallale ja kogu Läänemaale!

Neeme Suur
Lääne maavanem
16. aprill 2010

 

Maavanema pöördumine Eesti Vabariigi 92. aastapäevaks

Eesti Vabariik 92 ehk Vabariik südames

Maavanema pöördumine Tartu rahulepingu 90. aastapäeva puhul

 

 

Avalik kiri Läänemaa omavalitsustele

Maakonnast ja omavalitsusliidust

Head kolleegid! Läänemaa Omavalitsuste Liit ja koos temaga ka maakond tervikuna on jõudnud teatud arenguetappi ja äratundmisele. Käesolev hetk ütleb, et iga ühiselt kokku pandud kroon ja selle kasutamine on oluline. Lihtne oli teha koostööd viljastava eelarvekasvu tingimustes. Tihti ei süvenenudki omavalitsusjuht väga hoolikalt ühistegevuste sisusse. Kuidas muidu on võimalik, et omavalitsused, kes on aastast-aastasse oma koostööorganit rahastanud, väidavad, et nad ei tea, millega omavalitsusliit tegeleb. Kuidas muidu tekkis traditsioon, et liidu eestseisus koguneb ühiseid asju arutama vaid paariks tunniks kuus. Tundub, et omavalitsused on ennast seni ühisest vastutusest  n.ö “vabaks ostnud”. Nüüd aga, olukorras, kus kõigil raha napib, alles nüüd tekib vajadus süvenemise, selguse, avatuse ja efektiivsuse järele. Küsimused, mis omavalitsustel üheskoos lähiperioodil lahendada tuleb, nõuavad olulisi muudatusi, on ääretult suure avaliku mõjuga ja kannavad kaasas suurt vastutust. Siit tulenevalt on arusaadav ka segadus ja rabedus, mis viimastel Läänemaa Omavalitsuste Liidu eestseisuse istungitel on tooni andnud.

Kui nüüd kõneks võtta see terve lehekülje hõlmanud reportaaž laupäevases (23.01.2010) ajalehes Lääne Elu, siis kajastas see pigem ajakirjaniku arusaama asjadest ja inimeste häälekõlast. Palun mitte lasta ennast eksitusse viia kontekstist väljakisutud lausejuppidest. Kindlasti mitte ei süüdistanud ma ei Kullamaa ega Lihula valda sihtotstarbeliselt eraldatud raha vääriti kasutamises. Arutluse all oli hariduse ühisürituste korraldamine omavalitsusliidu eelarve kaudu ja ma juhtisin tähelepanu sellele, et isegi, kui mõni omavalitsus ei osale omavalitsusliidu ühises eelarves, siis maakonnas on need summad siiski olemas - riigi poolt sihtotstarbelistena eraldatud kõigi omavalitsuste eelarvetesse. Nii ei pea vähendama vastavat kulurida omavalitsusliidu eelarves, vaid tuleb vastavate tulude laekumiseks sõlmida kokkulepped nende omavalitsustega, kes liikmemaksu üldse ei maksa või osaliselt maksavad. Nii Kullamaa kui Lihula on ju mõlemad selgelt deklareerinud oma jätkuvat osalemist ühistes tegevustes, tuleb vaid tehnilised asjaolud selgeks rääkida. Ja tõesti - juhul kui võib tekkida olukord, kus riigieelarvest hariduse ühisüritusteks sihtotstarbeliselt eraldatud raha võiks saada vääriti kasutatud, siis tuleb võtta ette samme nende summade õigeks kasutamiseks. Käte väänamiseks sellist seisukohta nimetama küll ei peaks.

Arutelu ei olnud ju tegelikult mitte otseselt Lihulast ega Kullamaast, vaid sellest, et maakond viib ühiselt  ellu väga suurel hulgal ühisüritusi. Seda mitte korraldajate meeleheaks ja uhkuseks, vaid maakonna arendamiseks, osalejatele enesetoetusvõimaluste pakkumiseks, tervele riigile oluliste tähtpäevade tähistamiseks või siis meile kõigile oluliste inimeste austamiseks. Ühiselt toetatakse ettevõtluse arendamist ja suurte infrastruktuuriprojektide elluminemist. Ühiselt korraldatakse maakonna arenguks vajalikke uuringuid, tehakse koostööd kutsehariduse ja kõrghariduse pakkujatega ning palju muud. Kõigi nende ürituste ja tegevuste rahastamine toimub kas omavalitsuste vahendusel - nagu näiteks hariduse ühistegevus, või siis otseselt omavalitsuste rahakoti toel - nagu näiteks kultuuriüritused. Praegune olukord, kus omavalitsuste eelarved oluliselt vähenevad, nõuab igal juhul ka Läänemaa Omavalitsuste Liidu eelarve ja seal hulgas ühisürituste nimekirja ja eelarvete läbivaatamist. Seda läbivaatamist saab aga teha ainult üheskoos. Selline hoiak omavalitsusliidu suhtes - et las siis pealegi läheb laiali - on lubamatu ja vastutustundetu. Maakond ei ole ei maavanema ega omavalitsusjuhtide isiklikest ambitsioonidest tulenev luul, vaid ligi 28 000 inimest, kes peavad Läänemaad oma koduks. Ei ole olemas vastasseisu omavalitsuste ja Läänemaa Omavalituste Liidu vahel  - ei ole olemas meie ja nemad. Omavalitsused üheskoos ongi omavalitsusliit ja maakond.

Loodan väga, et omavalitsused ei piirdu praeguses olukorras pelgalt 20%-lise kärpega. Selline lähenemine uinutab ja toob põhimõttelised probleemid lähiajal uuesti esile. Uus rahaline seis ja palju uusi omavalitsusjuhte - see nõuab omavalitsuste ühistegevuste rida-realt läbivaatamist nii, et kõik omavalitsuste juhid on juures. Vastsel juhul jätkub teadmatus ja kõhklused, isegi 20% vähenenud eelarve puhul.  Sisuliselt on vaja uut omavalitsuste kokkulepet ja uue organisatsioonikultuuri loomist. Selle kokkuleppe koostamiseks ja sõlmimiseks tuleb varuda aega, kannatust ja head tahet. Uus kokkulepe ja töökultuur nõuavad tõenäoliselt ka uuenenud juhtkonda ja tegevmeeskonda. Minu hinnangul on võimalik Läänemaa Omavalitsuste Liidus saavutada nii kokkuhoid, kui ka tegevuse efektiivsuse ja kvaliteedi tõus. Samal ajal saab ja peab aga maksimaalselt säilitama kulusid, mis on suunatud ühisele arendustegevusele, maakonna identiteedi kandmisele ja elanikkonnale suunatud ürituste rahastamisele.

Riigivõim tsentraliseerub ja regionaliseerub. See protsess on toimunud viimase kümne aasta jooksul ja on lähima paarikümne aasta perspektiivis pöördumatu. Seda olulisem on aga omavalitsuste koostöö maakonnas. Seda suurem on omavalitsusliidu kui maakondliku koostööorgani roll ja vastutus. Ei ole väga tõenäoline, et lähimate aastatega saavad meie juhtivad poliitilised jõud kokkuleppele haldusreformi korraldamises. Seda enam peab iga omavalitsusjuht ja volikogu liige teadma ja tunnetama, et kandideerides ja saades valituks ühes omavalitsuses, võttis ta vastutuse ka maakonna kui terviku hea käekäigu eest. Sellisena ei piirne omavalitsusjuhtide ja volikogude liikmete vastutus mitte ainult oma koduvalla piiriga ja koduvalla inimestega, vaid laieneb tervele maakonnale ja kõigile maakonna inimestele. Kuidas? Sest iga üksiku omavalitsuse käitumisest sõltub see, kas usaldus püsib, kas lubadustest peetakse kinni. Usaldusest sõltub aga koostöövõimekus. Ja lõpuks sõltub omavalitsuste koostöövõimekusest, kas meie kõigi lootus näha Läänemaa rahvastikku jällegi kasvamas või vähemalt püsimas, saab teoks või osutub ulmaks.

Iga Läänemaa elanik on õigustatud ootama oma kodukohast just sama palju võimalusi nii tavaliseks eluks, toimetulekuks ja eneseteostuseks, kui iga teise maakonna inimene. Iga Läänemaa inimene on õigustatud lootma oma valitutelt parimat juhtimist ja tarku otsuseid. Iga läänlane on väärt tema nimel võitlemist! Selle veendumusega soovin ma Läänemaa Omavalitsuste Liidule palju tarkust ja tarmukust praegusel murrangulisel ajajärgul ning edukat koostööd paljude järgnevate aastate jooksul.

Lugupidamisega

Neeme Suur
Lääne maavanem
25. jaanuar 2010
 

Aastaring

Head läänlased! Aastaring on ümber saamas. Pereringis jõulud on möödas, aastavahetus on kätte jõudnud. Nüüd on paras aeg teha kokkuvõtteid.

Maavanema pöördumine kodanikupäevaks

Kodanike ühiskond

Head Eesti ja Läänemaa kodanikud! Täna on kodanikupäev. Iseenesest mitte erinev teistest hallidest hilissügistest päevadest, kuid siiski eriline. Tänane päev on nagu reserveeritud selle jaoks, et pöörata erilist tähelepanu iseendale, kui riigi kodanikule. Mina ja riik, minu kui kodaniku õigused, minu kui kodaniku kohustused – need on meie tänased kõneteemad.  

Valimised on möödas – elagu valimised!

Vaevalt kuu on möödas kohalike omavalitsuste valimisest. Valimistel osalemine ja oma läbimõeldud arvamuse avaldamine esinduskogude koosseisude määramisel on vastustundliku kodaniku üks kõige esimesi ja olulisemaid rolle. Sellest, kas esinduskogud  - vallavolikogu, riigikogu jms on kodanike vaatevinklist lähtudes usaldusväärsed, sõltub eelkõige inimestest keda me sinna valime. Peale selle, kui esinduskogud on valitud, peab kodanikuühiskond rakendama ka ühiskondlikku kontrolli nendesamade esinduskogude üle. Kodanikuühiskonna tugevus väljendubki palju just selles, kas kodanikud on valmis rakendama kõiki võimalikke meetmeid esinduskogu õigele rajale juhtimiseks kui on näha, et langetatavad otsused ei täida tegelikult avalikkuse huve. Nii on see igas omavalitsuses – kui ametnik ei tee oma tööd hästi, siis on see vallavanema probleem, kui vallavanem ei tee oma tööd hästi, siis on see volikogu probleem. Kui aga volikogu ei täida oma ülesandeid, ei kanna tegelikult avalikku võimu vallas – siis on see iga kodaniku probleem.

Kodanikuühendused - määrakem endale elulised tegevussuunad!

Kohalikud sädeinimesed kurdavad tihti, et kodanikud ei ole aktiivsed kaasa lööma korraldatavates üritustes, ammugi veel ürituste korraldamises. Minu hinnangul peitub probleem meie kodanikeühenduste tegevustes – liiga palju on seni veel kodanikeühenduste tähelepanu pööratud sellistele tegevustele, mis on oma iseloomult toetavad, mitte elulised. Tants ja laul ja kiigeplatsi korrastamine on toredad tegevused, kuid eluliselt oluline iga inimese jaoks on hoopis teenuste kättesaadavus ning majanduselu aktiivsus. Kodanikuühendused, külaseltsid  peavad jõulisemalt suunama oma pilgud ettevõtluse arendamisele ja sotsiaalse turvalisuse tõstmisele. Kõik külaseltsid majandust arendama! – see oleks minu üleskutse tänasel kodanikupäeval. Tõesti ei piisa sellest kui maksud on ausalt makstud. Kui tahame, et meie maakond ja kogu riik edeneks tasakaalus, siis on selleks vajalik kogu ühiskonna ja iga kodaniku isiklik jõupingutus.

Kes see maksab memme vaeva?

Kodanikuühiskonna ressurss on suurem kui aimata oskame. See ressurss väljendub siis kas vabatahtlikus töös, kulutatud ajas, hea mõttega toetamises või vabatahtlikus rahalises panustamises. Aimu kodanikuühiskonna jõust saime eelmisel kevadel aktsiooni “Teeme ära” käigus. Aimu kodanikuühiskonna jõust saame igakord, kui laulupidu korraldame. Olgugi, et kulutame laulupeole ka hulgaliselt maksuraha, siis on kõige suurem ressurss kõikide korraldajate ja osalejate vabatahtlik panus ja aeg. Seda ei suuda mitte keegi kinni maksta ja ei peagi, sest see on meie ühine üritus. Keegi ei maksa memme vaeva. Memm panustas oma laste kasvatamisse terve elu. Memm, taat ja lapsed üheskoos kui riigi kodanikud oma vabatahtliku panusega saavad aidata Eestimaa ääred välja ka majanduslangusest ja ka seda ei suuda keegi kinni maksta. Kodanikuühiskond ja kodanikualgatus ei ole mõeldud selleks, et maksuraha ümber jaotada, vaid selleks, et tuua ühiskonna käsutusse varjatud ressursse. Muidugi ootavad kodanikud ametnikelt ja poliitikutelt tegutsemist. Muidugi nõutakse maksuraha otstarbekat kulutamist. Muidugi me nõuame riiklikku regionaalpoliitikat. Muidugi me nõuame Euroopa-Liidu vahendite kasutamist kõige paremal viisil. Kuid tegelik muudatus tekib vaid siis, kui memm ja taat asja käsile võtavad.

Head läänlased! Kodanikupäeval soovin teile palju jõudu, tarmukust ja kodanikujulgust.

Neeme Suur
Lääne maavanem

 

Maavanema kõne Kaitseliidu aastapäeva tähistamisel

Lugupeetud kaitseliitlased, külalised!

Täna, tähistades Kaitseliidu loomise 91. aastapäeva ja Lääne Maleva loomise 92. aastapäeva, peaksime eriti hoolikalt mõtlema Kaitseliidu kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni olemuse ja rolli peale Eesti riigis.

Eestis on praegu ligi 29 500 suunatud mittetulundusühingut ja sihtasutust, lisaks veel seltsingud, mille arv ei ole täpselt teada, kuid hinnangulisena on neid ligi 500. Nii et kokku umbes 30 000 kodanikeühiskonna ilmingut Eesti riigis. Tundub, et Eesti Vabariigi kodanikkond on eriti aktiivne, meie kogukonnad eriti sidusad ja meie ühiskond läbi vabatahtliku organiseerumise eriti turvaline. Sellegipoolest tekib küsimus, et kuidas nii sidusas ja aktiivses ühiskonnas saab tekkida kihistumine, kuidas saab tekkida esimese ja teise Eesti mõiste? Kuidas on võimalik, et töötute hulk on ületanud 100 000 piiri, kuid televiisorist näeme ööklubides prassivaid noori, kes kinnitavad, et pole veel MASU näinud? Sellest, et MASU pole olemas ja töötuks jäänud inimeste õnnetuses on nemad ise süüdi – selliseid avaldusi oleme kuulnud palju ja nendest ei saa ühiskonna sidusust küll välja lugeda. Küsimuseks kerkib ka meie kodanikeühenduste roll majanduskeskkonna tagasilöökide mõju pehmendamisel. Kas meie arvukad ja üliarvukad rohujuuretasandi koostöövormid pakuvad oma liikmetele reaalset sotsiaalset ja majanduslikku turvalisust?

Kaitseliit kuulub rohkearvulisemate kodanikualgatusel tuginevate organisatsioonide hulka. Kaitseliit ei saa küll ennast võrrelda Eesti Kooride Ühinguga, kus on üle 100 000 aktiivse liikme, või Korteriühistute Liiduga, kuid sellegipoolest – ligi 20 000 liiget koos eriorganisatsioonidega on aukartust äratav number. Meid – kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, kodutütreid ja noorkotkaid on väga palju. See peaks sisendama kaitseliidu või tema eriorganisatsioonide liikmetesse suure annuse enesekindlust ja turvatunnet.

Organisatsioonide eesmärgid ja ressursid on erinevad. Üldiselt on niimoodi, et mida laiemat huvi omab organisatsiooni eesmärk, seda suuremad on organisatsiooni käsutuses olevad ressursid. Kaitseliit koondab inimesi, kes on pühendanud ennast vabatahtlikule kodumaa kaitsele. See missioon on andnud Kaitseliidule, kui organisatsioonile riigis erilise positsiooni. Kaitseliit ei ole lihtsalt mittetulundusühing, vaid omab avalik-õigusliku juriidilise isiku staatust. Kaitseliidul on oma seadus. Kaitseliidule on delegeeritud suur hulk üliolulisi, riigi kaitsevõime loomise ja tõstmisega seotud ülesandeid ning vastavalt eraldatud ka osa maksumaksja rahakotist, ehk riigi eelarvest.

Me võime vaid arutleda selle üle, milline oleks Kaitseliit organisatsioonina siis, kui meie tegevus peaks toetuma vaid liikmemaksudele, vabatahtlikele annetustele, majandustegevusele ja Euroopa Liidu projektidele – nii nagu toimib suurem osa Eesti kolmandast sektorist. Sellisena – rohkearvulisena, seadusega määratletuna, avalik-õiguslikuna, eelarvestatuna, kuid siiski selgelt vabatahtlikkusel püsivana on Kaitseliidu positsioon Eesti kodanikeühiskonna maastikul eriline ja oluline. Seda suurem peaks olema kaitseliidu roll ka ühiskonna liitjana, ühiskonnale ja oma liikmeskonnale turvatunde pakkujana. Ja nüüd võime endalt küsida seda, et kui suure osa meie, kaitseliitlaste, tähelepanust hõlmab meie kaasvõitlejate isiklik käekäik kas MASUga või ilma MASUta. Kui oluline faktor kaitseliitlasest firmajuhi jaoks on tööle kandideerija Kaitseliidu liikmelisus? Mil moel üldse väljendub see sotsiaalne kapital, mida luuakse kõrvuti laskepesasid rajades, miinipildujaõpet läbides või meditsiiniharjutusel osaledes? Kui tugev on Kaitseliit oma liikmete mittesõjaliste harrastuste toetamisel, sotsiaalse ja majandusliku turvatunde tagamisel oma liikmetele? Kui palju suudab Kaitseliit väljuda oma kitsamast – riigikaitsele suunatud raamistikust?

Head kaaslased!
Vaadates Kaitseliidu kui organisatsiooni minevikku ja tulevikku, pidades oluliseks organisatsiooni liikmeskonna säilitamist, suurendamist ja motiveerimist, leian, et meil on palju kasutamata ressurssi. Sellel hetkel kui värske kaitseliitlane, kes on äsja organisatsiooni liikmeks vastu võetud, ohkab kergendatult ja rõõmsalt, sest teab, et nüüd on ta suure ja tugeva organisatsiooni liige, ja kui tema teenid organisatsiooni huve, siis ei jäta organisatsioon ka teda hätta ning vajadusel tuleb appi nii nõu kui jõuga ka nendes küsimustes mis puudutavad selle värske liikme igapäevast elu ja toimetulekut – vaat sellel hetkel oleme lisanud Kaitseliidu kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni vundamenti olulise nurgakivi. Jõudu meile kõigile selleks!

Head kaitseliidu ja maleva aastapäeva!

Neeme Suur
Lääne maavanem, kapten
14. november 2009
 

Teeme haridusest harituse!

Esimene september on käes. Lapsed lähevad kooli. Läänemaal istub täna koolipinki 3000 last.

3000 säravat silmapaari. Nendest 236-le on see esimene koolipäev ja 537-le võib see koolitalv jääda oma koolimajas viimaseks. Nemad lähevad kas 9. või 12. klassi.
400 õpetajat astuvad klasside ette ja ütlevad: “Tere, käes on jälle õppimise aeg!”
 
Õppimise aeg ei ole käes ainult lastel. Ka täiskasvanud tajuvad järjest rohkem elukestva õppe möödapääsmatust. Näiteks Haapsalu kutsehariduskeskus võttis vastu rekordarvu, 170 täiskasvanud õppijat. Ka nendest saavad täna koolijütsid.
 
Soovin edu ja jõudu õpinguis kõigile väikestele ja suurtele õppuritele aga ka õpetajaile ja lapsevanemaile! Direktorid, teie laske vaba loovuse vaim klassidesse kõndima, tõstke vaba loovuse lipp kõrgele koolimajade kohale! Sest ainult nii saab haridusest haritus.
 
Neeme Suur
Lääne maavanem

Võidupüha meeleolus

Maavanema kõne Lääne praostkonna laulupäeval Lihulas 6. juunil 2009

Head läänlased, hea Lihula rahvas ja külalised!

Täna oleme siia, Lihula linnusemäele kogunenud pidama vaimulikku laulupäeva ja tähistama Eesti lipu pühitsemise 125ndat aastapäeva, oma lipu sünnipäeva.

Inimesed vajavad märke ja väärtushinnanguid.  Inimesed annavad asjadele tähendusi, tähendusi, mis on hoopis laiemad, kui asi ise.  Nii on Eesti rahvas andnud tähenduse riidekangale, mille muster koosneb kolmest värvist, sinisest, mustast ja valgest. 

1881. aasta 29. septembril asutati Tartus esimene eesti üliõpilaskoondis "Vironia", kes otsustas samas võtta oma värvideks sini-must-valge värvikolmiku. Värvid kõnelesid aadetest, taevast, maast ja vabadusest. Meile nii omaseks saanud värvikombinatsioon loodi noorte, aateliste Eesti soost üliõpilaste poolt, kes püüdlesid demokraatliku ilmakorralduse poole, taotlesid rahvuslikku võrdsust ja tunnustamist.  Lipuks vormiti kolm värvi Karl August Hermanni, Tartu ülikooli eesti keele õppejõu ja mitmekülgse kultuuritegelase kodus.

Lipu pühitsemine ja õnnistamine toimus 4. juunil 1884.a. vaenulike pilkude eest varjamiseks Otepääl. Vaenulikeks  pilkudeks olid nii saksa – kui vene  soost üliõpilaskond, ülikooli juhtkond, kui ka riigi ametkond, kes kõik nägid nendes värvides soovimatut – iseseisvuse püüet, separatismile õhutavat rahvuslikkust. Nad nägid sinimustvalges seda, mis oligi sinna kangasse sisse kootud - ühe väikese rahva kustumatut tahet ja tarmukust.  Mitte poliitikute tagatubades ega riigimeeste kambritest ei sündinud meie lipp, vaid üliõpilaste üürikorterites ja haritlaste vabaduspüüdes. Sinimustvalge lipu mõtet külvasid rahva hulka luuletajad ja heliloojad. Omaks võtsid ta laulukoorid ja kultuurikollektiivid. Üliõpilaskonna kasutusest liikus sinimustvalge värvikombinatsioon kiiresti rahva hulka ja sai tuntuks. Sinimustvalge levis kiiresti kui ühe väikerahva sõltumatuse, võrdsuse, isemeelsuse, isepäisuse, iseseisvuspüüdluse sümbol.

Sinine ja must ja valge ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust eesti kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Need sõnad kirjutas lipulauluks mees, kelle nimi oli Martin Lipp, kes oli usuõpetaja, kirikuõpetaja ja põlvkondade uurija. Üliõpilased, arstid, õpetajad, muusikud, kirikuõpetajad, põllumehed ja laulukoorid olid need, kes sinimustvalgest Eesti lipu tegid.

Sinimustvalge lipp on sündinud ühe väikese rahva rahvuslipuna, kodanikuliikumise ja kodanikualgatuse tulemusena.  Ametliku rahvuslipu staatuse sai see 1918 aasta 21 novembril, peale Eesti iseseisvumist. Riigilipu staatus anti sinimustvalgele aga alles 1922 aasta 16ndal juulil, kui jõustus Riigilipu seadus.

Sellest ajast on paju vett merre voolanud. Eesti rahvas on kannatanud ja kosunud. Ajalooareenil on kaotatud ja võidetud. Sinimustvalge on jällegi vaba maa ja vaba rahva kohal lehvimas. Sinimustvalge ühendab ja liidab meid, tähistab meie omariiklust, meie uhkust ja rõõmu.

Uhkust ja rõõmu teilegi südamesse, head kaaslased!

Neeme Suur
Lääne maavanem

 

Ema vaatab südame silmadega

Head läänlased! Kevad on jõudnud, hämarus ja hallus on asendunud valguse ja soojusega. Nii nagu kevade tulekut, nii ootab väike laps ema koju.

Suured lapsed mõtlevad emale iga päev. Ema on elu andja ja elu hoidja. Ema annab meile eluteele kaasa kõige suurema kaasavara – armastuse. Sellesama armastuse, mida me siis ise saame edaspidi oma kallitele jagada. Kas me seda kaasvara hoida ja kasutada oskame, see juba sõltub meist endist.

On meie ema lähedal või kaugel, tema tähelepanelik pilk jälgib meid alati. Ema vaatab ja näeb meid oma südame silmadega. Ta näeb meid terve meie elu jooksul ja alati me teame, kas saame tema heakskiitva noogutuse või hoopis kahetseva peavangutuse osaliseks. Ükskõik, kas oleme temaga nõus või arvame teisiti, alati teame, et ta soovib oma lapsele vaid kõige paremat. 

Praegu ei ole kõige parem aeg Eestimaal. Palju on põhjust muretsemiseks. Seda enam tuntakse tuge oma perest, oma vanematest. Stabiilsus, säästlik, aga jätkuv edenemine on see, mida vanemad oma lastele kõige sagedamini soovitavad. Mitte ratsa rikkaks, vaid tasa ja targu - õpetavad meid meie isad. Loo endale püsisuhe ja hoia seda, hoia oma perekonda ja oma lähedasi – seda õpetavad meile meie emad.

Perekonna ja lähedaste toetus on see, milleta me hakkama ei saa ja emad teavad, sest nemad on koduhoidjad. Isad käivad tööl, kes kodu-, kes välismaal. Emad käivad ka tööl, aga oma hinges nad hoiavad eelkõige kodu ja lähedasi. Võib juhtuda, et isal on läinud halvasti ja ta ei leia tööd, ema aga hoiab ikka kodu. Võib juhtuda, et emal on läinud halvasti ja ta ei leia tööd, aga siiski ta hoiab kodu.

Isad ja lapsed! Hoiame meie emasid!

Lugupeetud Läänemaa emad! Olgu teie päevades palju pisikesi rõõmuhetki. Olgu teil tihti põhjust tunda end armastatuna ja hoituna. Olgu teil hetki iseenda jaoks.

Parimate soovidega emadepäevaks

Neeme Suur
Lääne maavanem

 

Maavanema kõne Eesti Vabariigi 91. aastapäeva kontsertpalvusel Haapsalu Toomkirikus

Vabatahtlikkus, hoolivus, solidaarsus – Eesti tulevik

Hea Läänemaa rahvas, kes te olete kogunenud siia, Haapsalu Toomkirikusse, tähistamaks Eesti Vabariigi 91. aastapäeva. Lugupeetud daamid ja härrad!

Kõigepealt tahaksin tänada Haapsalu linnapead proua Ingrid Danilovit, kes andis mulle tänase pöördumise teema. Oma eilses aastapäevakõnes ütles proua linnapea muu hulgas, et eelolev aeg on vabatahtlikkuse, hoolivuse ja solidaarsuse aeg. Vabariigi sünnipäeval on paras hetk mõtisklemaks millise osa meie elust ja tegevusest moodustab vabatahtlikkus, millise osa hoolivus ja millise osa solidaarsus. Arvan, et me peaksime need mõisted enda jaoks rohkem selgeks mõtlema.

Kõigepealt vabatahtlikkusest. Eesti Vabariigi sünd 1918. aastal oli kantud aatelisusest ja vabatahtlikkusest. Eesti kui iseseisva riigi püsimajäämine ja rahvusvaheline tunnustamine oli võimalik ainult tänu Vabadussõjas saavutatud võidule, tänu Tartu rahule. Võit vabadussõjas ja Tartu rahu olid võimalikud aga ainult tänu vabatahtlikele.

Aatelisus ja isamaalisus olid 20 sajandi alguses laialt levinud kooliõpilaste ja üliõpilaskonna seas. Enne vabariigi väljakuulutamist ja Ajutise Valitsuse moodustamist loodi mitmeid rahvuslikke põrandaaluseid organisatsioone. Pärast Ajutise Valitsuse moodustamist olid vabatahtlike koolinoorte rühmad need, kes esimestena astusid Kaitseliitu. Vabadussõja ajal moodustati koolinoortest pataljone, kompaniisid ja rühmi küll iseseisvate üksustena, küll suuremate üksuste koosseisus. Koolinoorte vabatahtlikud üksused tegutsesid pea igas suuremas maakonnalinnas. Tänutäheks riigi poolt sai 2060 õppursõdurit pärast vabadussõja lõppu võimaluse tasuta õpinguteks kuni ülikooli lõpetamiseni.

Kui me lisame koolipoistele umbes 3500 Soome vabatahtlikku, Rootsi, Taani ja baltisaksa vabatahtlikud, siis saame küllaltki arvestatava jõu inimestest, kes põhimõtte poolest ei oleks pidanud ennast lahingumöllu kiskuma ja ennast ohtu seadma. Olgugi, et arvuliselt ei olnud noorte ja välismaalaste osakaal väga suur, siis otsustaval momendil osutatud kaasabi ning moraalne mõju oli hindamatu.

Vabadussõja lõpuks oli Eesti armees umbes 85 000 võitlejat. Samal ajal tegeles riigi struktuuri ülevalhoidmisega Kaitseliit, kelle liikmelisus oli kasvanud 125 000ni. Seoses hädavajadusega oli Kaitseliitu kuulumine tehtud küll kohustuslikuks, kuid päriselt see kohustuslikkus ei rakendunudki ja võime siiski pidada Kaitseliitu vabatahtlikuks organisatsiooniks, mis tagas riigi toimimise eriti raskel ajal. Selle kõige tulemuseks oli iseseisva Eesti riigi püsimajäämine.

Ka tänapäeval on suur osa riigikaitse raskusest pandud vabatahtliku organisatsiooni Kaitseliidu ja tema eriorganisatsioonide Noorkotkaste ja Naiskodukaitse õlgadele. Vabatahtlikesse riigikaitseorganisatsioonidesse kuulub 10 000 kaitseliitlast ja 8 000 eriorganisatsioonide liiget, kokku 18 000 inimest. Kuid mitte ainult riigikaitse ei ole see valdkond, mis paljuski toetub vabatahtlikkusele. Ükskõik, kas me räägime riigikaitsest, kultuuritöö korraldamisest, rahvaspordi ja rahvatervise edendamisest, doonorlusest, korravalvest või ka vabatahtlikest päästetegevuses osalejatest nii metsatulekahjude kustutamisel kui ka õlireostuste likvideerimisel, siis saame aimu, et praegusel ajahetkel on meie avalik elukorraldus selline, et ilma vabatahtlikkuseta meie ühiskond ei toimi. Päästekompaniide ülalpidamine on asendunud üleskutsega – inimesed, tulge appi! Ja inimesed tulevad. Kodanike vabatahtlik osalus ühiskonna praktilistes toimetustes on muutumas hädavajaduseks. Kui nüüd ka esindusdemokraatia teeks rohkem ruumi osalusdemokraatiale, kui kodanike roll igapäevaste otsuste langetamisel muutuks sama oluliseks kui doonorite roll meditsiinis, siis võiksime tõesti ütelda, et kodanike riik on kätte jõudnud.

Hoolivuse ja ka solidaarsuse mõisted tänapäevases Eesti ühiskonnas on seotud väga mitmesuguste hoiakutega. Jõulutunneli annetajad kogusid Haapsalu Neuroloogiliste Reahabilitatsioonikeskuse liikumislabori soetamiseks üle 3,4 miljoni krooni. Milline suurepärane näide hoolivusest ja osavõtlikkusest. Samas – tegemist on üksikaktsiooniga, ehk siis hoolivuse puhanguga, mitte riiklikult reguleeritud ja meie maksukoormusesse sisse kirjutatud hoolivusega. Igapäevane hoolivus maksab väga palju. Sotsiaalvaldkond hõlmab riigieelarves ligi poole. Meile aga meeldivad madalad maksud. Juhul, kui meile ei meeldiks madalad maksud, siis tõenäoliselt oleks riigikogu koosseis teistsugune ja ka riigi maksupoliitika teistsugune. Samal ajal meeldib meile ka riiklikul tasemel tagatud turvalisus ja hoolivus. Kas me peaksime viima oma igapäevase sotsiaalhoolekande rohkem üle vabatahtlikule, solidaarsusele ja kodaniku hoolivusele toetuvale rahastamisele? Kas peaks saama vabatahtlik annetamine tunnustatud traditsiooniks ja meie igapäevase elu normiks? Meie maksusüsteem ei soosi solidaarsust. On ju ühtedel ühiskonnaliikmetel ühiskonna poolt pakutavate hüvede tarbimiseks suuremad võimalused ja teistel väiksemad, sõltuvalt nende sissetulekutest. Absoluutset võrdsust meist keegi ka ei taotle. Selleks me ju ennast vennalikust nõukogude perest vabaks rebisimegi, et igaüks saaks olla oma saatuse sepp. Seda suuremat rolli peaks aga omama solidaarsus.

Demokraatlik ühiskond baseerub väga paljus oma liikmete osalemisele, hoolivusele ja solidaarsusele. Kõikide ühiselu tahkude valamine seadusesse, kõikide avalikus elus osalemise vormide kohustuseks tegemine tõenäoliselt pigem tapab demokraatia vaimu, kui toidab seda. Kas oleks praegu paras aeg ühiskondliku abikassa asutamiseks, kas maakonda või omavalitsuste juurde, selleks et koguda kodanike regulaarseid vabatahtlikke annetusi. Abikassade traditsioon kuulub seni küll rohkem kirikukoguduste elukorralduse juurde, kuid vabatahtliku hoolivuse ja solidaarsuse töövahendina oleks see ehk üks võimalus kodanike panuse suurendamiseks. Vähemalt niikauaks, kuni me oma maksusüsteemi muutnud ei ole.

Täna, vabariigi sünnipäeval, on hea tunda uhkust meie oma riigi üle. Samas on paslik ka mõlgutada mõtteid selle üle, kuidas me üheskoos oma tulevikule vastu läheme – milline on see Eesti, mida me tahame? Kas hooliv ja solidaarne kodanikuühiskond? Kui nii, siis kuidas me selle saavutame? “Teeme ära” toimkond on algatanud uue aktsiooni – kutsudes üles inimesi talgukorras arutlema meie elukorralduse üle. Üle riigi ja ka Läänemaal on kokku lepitud mõttekojad. Võtke nendest osa – head vabariigi kodanikud!

Head Vabariigi aastapäeva!

Neeme Suur
Lääne maavanem
24. veebruaril 2009
Haapsalus
 

Maavanema pöördumine Eesti Vabariigi 91. aastapäeval

Heas ja halvas

Head läänlased! Taas on käes aeg tähistada vabariigi sünnipäeva. Seekord teisiti, tagasihoidlikumalt ja kokkuhoidlikumalt. Aeg on selline.

Riigi sünnipäeval on sobilik kõneleda ajaloost, iseseisvuse saavutamisest ja hoidmisest, Vabadussõjast ja sõjasangareist, taasiseseisvumisest, laulvast revolutsioonist, oma rahast, erastamisest ja maareformist… hinnatõusust ja inflatsioonist… meil on ikka tõesti huvitav aeg olnud. Tänast pöördumist ette valmistades aga kumises mul peas vaid päevapoliitika – majanduslangus, eelarve, kärbe, koondamine…

Lausa kentsakas mõelda, kui omaette me ennast siin Maarjamaa nurgakeses tunneme ja äkki siis avastame, et oleme üdini seotud küll Euroopa ja isegi Ameerika majandusega. Meil on tõesti väga vaja kõiki naabreid Lätist ja Soomest kuni Venemaani. Ehk ostavad meie käest midagi? Ja kui lahusseisvateks me pidasime ärimaailma ja avalikku elukorraldust… Nüüd siis selgub, et iga ettevõtja, iga tööandja on kulla hinnas ja me kõik elame kaasa tema pingutustele kaubapartii ekspordiks saata. Elame kaasa oma ettevõtjatele just samamoodi nagu Kaia Kanepile või Läänemaa koorilauljatele, kes kaugelt maalt kuulsust koju toovad. Ettevõtja aga toob koju palgaraha oma töötajatele.
 
Selle avaliku elukorraldusega on nii, et kui pole majandust ja makse, siis pole ka avalikku sektorit. Jah, majandus on kõige alus. Aga me ju ei arva ometi, et politseinikule tuleks anda vorm ja sau ning palga peaks ta ise maanteelt teenima? Avalik sektor loob kogukonnast ühiskonna ja loob rahvale riigi. Avalik sektor hoiab paigas inimestevahelised suhted, moodustab riigi eksisteerimiseks vajaliku struktuuri, loob selle struktuuri sisse kultuuri- , haridus- ja sotsiaalpoliitika, turvalisus- ja julgeolekupoliitika. Kujunduslikult kõneledes - riigi poliitikad täidavad seda anumat, mille moodustavad struktuurid. Nagu piim tassis. Igale koolilapsele sülearvuti – see on poliitika. Igale lapsele kättesaadavas kauguses põhikool – see on struktuur. Ravimihüvitised on poliitika, perearsti vastuvõtupunkt on aga struktuur. Avaliku sektori struktuuri moodustavad asutused ja inimesed. Millegipärast tundub meile tihti poliitika, ehk piim tassi sees, nii väärtuslik ja struktuur, ehk tass ise, nii teisejärguline, et raskel ajal oleme pigem nõus minema viskama tassi, et mitte loobuda piimast selle sees.

Eesti riik ja Eesti ühiskond on ikka veel kujunemisjärgus. Otstarbekuse ja efektiivsuse taotlus sunnib meid üha uutele otsingutele ja uutele muudatustele. Vabanemine nõukogude riikide vennalikust perest oli oodatud, loodetud ja tervitatud. Sellest hetkest juba lähtusid edasised loomulikud arengud nii majanduses kui ka riigikorralduses.

Tootmisvahendite erastamine, majanduse väljumine vabale turule ja plaanimajanduse lõppemine olid loomulikud käigud vaba ühiskonna jaoks. Seotus maailmamajandusega ja sõltuvus eksporditurgudest käib vaba majandusega kaasas. Rahva elujärje paranemine ja laenuraha vabam kättesaadavus oli pikka aega oodatud. Ja selles majanduslike muudatuste jadas olid ka tekkinud kinnisvaramull ja mitmeid aastaid kestnud tarbimispidu loomulikud arengud. Samuti oli loomulik areng selle mulli lõhkemine. Nüüd saab jätkuda tavapärane ja rahulik majandusareng. Areng, mis ei põhine laenuraha piiramatule sissevoolule, vaid kvaliteedile, tootlikkusele, lisandväärtuse kasvatamisele ja innovatsioonile.

Mis aga puudutab avalikku sektorit ja riigikorraldust, siis on tõenäoliselt kõige viimasem aeg, et lepiksime kokku kui palju ja kus me avalikku sektorit endale lubada võime. See kokkulepe tuleb meil kirja panna ja valjusti välja ütelda. Ma usun, et kusagil kõrgemates poliitilistes tagatubades on mingid ühised seisukohad olemas. Suur osa riigi kohalikust juhtimisest koondub regioonidesse ja see protsess, mida ei ole seni küll kusagil kirjas, ei saa olla juhuslik. Suur osa kohaliku elu korraldamisest koondatakse ministeeriumi või riigi tasemel töötava riigiasutuse juurde ja ka see protsess ei saa olla juhuslik. Millegipärast on aga efektiivsuse ja kvaliteedi kõrval avalike teenuste kättesaadavus muutumas kõrvaliseks küsimuseks. Samas – kas on need siis perearstid või põhikoolid või noorte karjäärinõustamine – väga paljude vajalike funktsioonide korraldamiseks on maakonna tasand parim – päriselt põline, et olla oma, piisavalt suur, et olla jätkusuutlik ning piisavalt lähedal, et olla kursis kohalike elu küsimustega. Meil on väga vaja maakonna tasemel toimivat omavalitsust, on see siis avalik-õiguslikus staatuses omavalitsuste liit või maakonna suurune vald. Omavalitsusliku võimu tõstmine maakonna tasandile peab täitma selle vaakumi, mille tekitab riigivõimu tsentraliseerimine. 

Meil on selja taga palju huvitavaid aegu, ees ootamas on aga uued väljakutsed. Ainult koostöövalmidus ning oskus laiemalt mõtelda avavad meie ees uued uksed. Kapseldumine, enesekesksus, kitsarinnalisus ja lühinägelikkus saavad karistatud seisakuga ja hääbumisega. Valmidus muutusteks ja uute lahenduste otsimine on võti meie tulevikku.

Abielutõotuse andmisel kirikus tuleb vastata vaimuliku küsimusele - kas inimene tõotab oma kaasat muutumatu ja murdumatu truudusega armastada ja austada, ühes temaga vastu võtta rõõmu ja risti, nii heas kui halvas ega taha teda iialgi maha jätta või endast lahutada. Ehk peaksime me ka ise endale esitama sarnase küsimuse, selgitamaks oma suhet riigiga?

Nii heas kui halvas?

Head vabariigi aastapäeva ja õnnestumisi kõigis tegemistes!

Neeme Suur
Lääne maavanem

 

Pilk edasi ja pilk tagasi maavanema silmade läbi

Head läänlased! Jälle on lõppenud üks aasta. Lubage mul põgusalt meenutada seiku, mis möödunud, 2008. aastast, Eesti Vabariigi juubeliaastast mällu jäid ning heita kiire pilk tulevasele, 2009-le.

Maailma asjad möödunud aastal
Eelmisel aastal jõudis kolm korda kohale teadmine, et asjad siin ilmas pole enam endised. Esimene kord oli siis, kui puhkes Venemaa – Gruusia sõda. Siis purunes meie lootus, et Venemaa ei ründa naabrit. Teisel korral siis, kui Ameerika valis endale uue presidendi. Kolmandal korral siis, kui meile jõudis kohale teadmine, et majandus ei kasva igavesti, vaid võib ka vahepeal langeda. Terve maailm, muu hulgas Eesti riik ja rahvas peavad õppima elama kahaneva majanduse ja kahaneva eelarve tingimustes.

Kui Eesti asjadest rääkida, siis meie jaoks edukate olümpiamängude ja lõpuks lausa piinlike eelarvevaidluste kõrval jäi silma ühe maakonnalinna – Võru väljaastumine maakondlikust omavalitsusliidust ja Narva ning Rakvere sarnased mõtted. Hea, et Läänemaa omavalitsustele saab üksmeele eest vaid tunnustust avaldada.

Sotsiaalvaldkonnas nii head kui halba
Möödunud aasta tõi maakonnale nii rõõmu kui ka muret. Rõõmustav on, et meie maakonna sündivus on kasvanud. 2008. aastal nägi ilmavalgust 20 last rohkem kui 2007. aastal ja see on viimase aastate suurim sündivuse tõus. Heameelt tegi mitme sotsiaalobjekti valmimine – avati Haapsalu lastekodu sotsiaalkorteritega noortekodu ning Samaaria Eesti Misjoni rehabilitatsioonikeskus. Muret tegid aga Koluvere hooldekodu saatus ja perearsti lahkumine Lihula piirkonnast.

Kultuuris kõvasti
Möödunud kultuuriaasta kulges vabariigi juubeliaasta egiidi all. Selle tähistamiseks toimusid Läänlaste päevad, mille raames peeti suurel hulgal huvitavaid üritusi üle Läänemaa. Juubeliaasta lõpuüritusena toimus temaatiline joonistusvõistlus ning riigiasutuste lahtiste uste päevad. Maakonnalinn Haapsalu avas 2008. aastal renoveeritud lasteraamatukogu ja käima läks suurprojekt - kultuurikeskuse remont. Remont käivitus ka Iloni Imedemaal, linnuses sai valmis lastepark. Lisaks investeeringutele oli ka hea loomeaasta - Läänemaa kirjanikud üllitasid mitmeid raamatuid, edukas aasta oli koorilaulule ja kunstnikele, rekordiline oli Matsalu filmifestival, toimus maakonna laulu- ja tantsupidu elava rahvapillimuusika saatel. Järgmisel aastal annavad kultuurimaastikul aga tooni Haapsalu juubeliüritused.

Spordis nii saavutusi kui segadust
Spordiaastat jääb uhkelt troonima Kaia Kanepi valimine aasta parimaks sportlaseks, samas jällegi oli hulk vaidlust Haapsalu universaalhalli üle. Äkki oleks lahenduseks mitte teki sikutamine, vaid tekile tüki külge õmblemine nii, et kõigi varbad alla mahuks?

Noorsootöö edeneb jõudsalt
Koostöö noorsootöö valdkonnas on tõusuteel. Maakonna noorsooüritused on rikkad osalejate ja sisu poolest. Marimetsa piirkonna omavalitsused korraldasid Marimetsa õpilasmaleva. Ka rahapuuduse all valdkond ei kannata. 2008. aastal said kolm noortekeskust kokku ( Palivere, Ridala, Risti) kokku 5 274 000 krooni euroraha.

Haridusvõrgustik võtab hoogu
Rõõmu teeb meie alushariduse areng. Lasteaednikud panid möödunud aastal pead kokku ja koostasid alushariduse arengukava. Lihula lasteaed alustas eurorahade toel kapitaalremonti. Ridala Põhikool sai uue eurorahasüsti, Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi investeeringud aga jäid toppama ja sellega jäid tegemata kauaoodatud Vidruka kooli renoveerimine ja Noarootsi õpilaskodu ehitus. Kutseharidus lihvis töökorraldust ja asus võimlat ehitama, kolledž aga pürgis kompetentsikeskuseks ning avas uue – tervisejuhi õppekava. Mis haridusvaldkonna tulevikku puudutab, siis laste arvu vähenemine esitab meile väljakutse paljudeks järgmisteks aastateks.

Maaelu edeneb ja maareform ka
Läänemaa külad muutuvad aina aktiivsemaks, usinasti taotletakse ka projektirahasid. Valmisid mitmed toredad ehitused, nagu näiteks Kiideva rahva saun-seltsimaja või Variku külaplats. Läänemaa oli üks vähestest maakondadest, mis 2008. aastal oma Kohaliku Omaalgatuse Programmi rahad ära kulutas ja siis teiste käest veel raha juurde sai. 2008. aastal said Kodukant Läänemaa strateegia, meeskond ja finantsid paika. Ka rannakalurid lõid oma katusorganisatsiooni ja valmistusid eurorahade kasutamiseks.

Meie asulad saavad paremasse korda - suur vee- ja kanalisatsiooniprojekt sai hoo sisse. 2008. aastal sõlmisid omavalitsused lepinguid ja 2009. aastal pannakse mitmeid uusi trasse maha. Muret valmistas ühistranspordi mahu vähenemine. Aasta alguses pidime bussiliine kärpima 7% . Ka postkontorite sulgemine ei olnud rõõmus uudis.

Tänaseks võib ütelda, et maareformi üks põhiprotsesse - õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamine - on praktiliselt lõppenud, jäänud on veel alla 50 probleemse maaomandi tagastamise, mis loodetavasti toimub 2009. a jooksul. Samas on reformimata maal ikka veel suur osatähtsus - 17% maakonna pindalast.

Ettevõtlus on ettevaatlik
Turismimajanduses maakonna külastatavus pisut langes, kuid samas loodi eeldused uueks kasvuks. 2008. aastal renoveeriti arvestatav lõik Haapsalu - Ääsmäe maanteest. Haapsalu hankis paraja portsu euroraha Promenaadi kapitaalremondiks ja renoveerib oma kultuuriobjekte. Maakonnas arendatakse Paliveres Pikajala mäel külastuskeskust, Ristil Läänemaa Väravat ja Lihulas linnusemäe kompleksi. Selle kõige tulemusena muutub Läänemaa külastuskeskkond aina atraktiivsemaks. Kui nüüd ka see Nõva tee investeering ilusasti riigi teehoiukavas püsib, siis saab maakonna põhja-otsa ka arengutele lahti. Ja veel kui pangad ka oma laenukraanid jälle lahti teeks, siis saaks ehk lõpetatud nii mõnigi hotell, mille ehitus finantside puudusel seisma jäi. Samas aga on meie ehitussektoriga seotud ettevõtted ettevaatlikud, on koondamisi ja üleminekuid lühemale tööajale. Loodan, et inimesed uue töökoha leiavad, just äsja oli ju suur tööjõupuudus.

Aasta 2009
Järgmine aasta tuleb valimiste aasta. Valitakse europarlamendi liikmeid ja kohalike omavalitsuste volikogude liikmeid. Soovin väga, et linnas ja valdades valmisaktiivsus püsiks. Head inimesed – nendest valmistest sõltub, kes järgmise nelja aasta jooksul meie kõigi ühiseid asju otsustavad. Kasutage oma võimalust kaasarääkimiseks!

Maavanemana on mul hea meel, et meie maavalitsus on tegus ja tõhus. Koondasime küll oma ridu, kuid püsime joonel. Kõigis teemades, millest ülalpool juttu – kõigis neis on olemas ka maavalitsuse oluline panus. Loodan, et 2009. aasta toob kas rahu või selguse maavalitsuste ja omavalitsuste reformimises.
 
Sündmusi oli nii suurel hulgal, et aasta näis mööduvat lausa linnutiivul. 2009. aasta tuleb jälle asjalik ja töine. Soovin selleks kõigile läänlastele palju tahet ja jõudu!

Lugupidamisega

Neeme Suur
Lääne maavanem

 

Maavanema pöördumine

Head Läänemaa inimesed! Tublid asutuste, ettevõtete ja omavalitsuste juhid ja töötajad maal ja linnas! 

Isadepäevaks

Isadepäev sellisena, nagu me teda tänapäeval peame, ei ole meie igipõline püha. Ta on alles hiljaaegu sisse toodud Ameerikast. Ameerikast on sisse toodud palju muidki asju. Näiteks coca-cola, rämpstoit, revolvrid ja rock-muusika, muu hulgas paar püha – halloween ja isadepäev. Ühiskond võtab võõraid asju omaks vastavalt vajadusele. Mulle tundub, et võõraks on jäänud meile nii rämpstoit, kui rock-muusika. Meie põhjamaine temperament nagu ei lasegi meil nii ennastunustavalt rokkida nagu stiil seda nõuaks. Ka halloween – kõikide pühakute öö – ei ole täielikult kodunenud. Meil juba on oma hea mardipäev, kus lapsed saavad ringi joosta ja tõenäoliselt meeldib meile hoopis rohkem karjaõnne soovimine kui ähvardus mingi vingerpuss teha, kui kohe kommi ei saa.

Aga isadepäev – selle oleme omaks võtnud. Tõenäoliselt sellepärast, et ühiskonnana me vajame isadepäeva. Sama palju kui emadepäeva. Sest et ühiskond ei ole äriühing. Ühiskond ei ole statistiline kogum. Ühiskond koosneb inimestest ja eksisteerib ainult sellisel juhul, kui need inimesed üksteist märkavad. Ühiskond eksisteerib ainult siis, kui ta märkab ja tähtsustab iga oma üksikut liiget ja ainult siis, kui iga üksik liige märkab ja tähtsustab ühiskonna olemasolu. Kui me poleks üle võtnud ameeriklaste toredat püha, siis oleksime pidanud iseenda isadepäeva välja mõtlema.

Millest siis räägib isadepäev?
Eks ikka isadusest. Nagu emadepäev räägib meile emadusest, nii räägib isadepäev eelkõige isadusest. Emaduse ja isaduse suhtes on ühiskonnas erinev hoiak. Emadus on kindel, vankumatu, hoolitsev, hell, igavene, pretensioonitu. Emadus on püha. Isadus on kuidagi teistsugune.

Minul oli isa. Ja ma ise olen isa. Siin ei ole mitte midagi küsitavat. Millegipärast aga, kui keegi ütleb mulle sõna – isadus – siis  meenub mulle kõigepealt, et isadust teinekord tuvastatakse. Õnneks on see tõenäoliselt harv vajadus, kuid ometigi – loogiline sõnapaar. Isaduse tuvastamine tuletab meelde sõnad mõtlematus, vastutustundetus, kõrvalehiilimine… - kõik on küllaltki  tavapärased nähtused tänapäeva elus.  Emaduse tuvastamine tundub aga sobimatu sõnapaar, harukordne, viitab mitte vastutustundetusele vaid hoopis vägivallale – ema ja lapse vägivaldsele lahutamisele. Tundub, et tuleb ette mitte reaalses elus vaid mingis seebiooperis. Siiski, ka ema vastutustundetu käitumine lapse suhtes on reaalne nähtus, kuid ühiskond suhtub sellesse hoopis teisiti, valulikumalt.   

Sõnaga isadus seonduvad minu peas veel sõnad vastutus, õpetlikkus, karistus, andestus, hoolivus, armastus. Isa käib meie mõtetest ja sõnadest läbi: isa ikka ütles mulle nii…isa on tööl… isa ei saa tulla… isa ei taha tulla…isa tuli koju… peame isa käest küsima… isa ei luba… Kui me oleme noored ja meil isa olemas on, siis tihtilugu on ta kuidagi kõrval, taamal, tööl parasjagu. Keegi, kellega peab arvestama – isa nagu perekondlik institutsioon. Kui me ise juba suured või vanad oleme, siis jääb isa meile meelde eelkõige hoiakute kujundajana. Tundub, et isa ongi rohkem hoiakute looja. Kultuuritaust tuleb ikka rohkem emaga kaasa, tihti ka teadmised, oskused ja hoiakud aga isalt…

Isadepäev räägib ka meeste rollist ühiskonnas. Mehed, kui oluline osa perekonnast ja perekond, kui ühiskonna alustala. Mehed, kui kodu kaitsjad. Meeste madalam osakaal rahvastikus. Meeste madalam keskmine eluiga. Looduse poolt meestele kaasa antud kõrgem füüsiline võimekus, kuid väiksem vastupidavus valule ja haigustele. Praktiline meel, tehniline mõtlemine ja samas suurem mängulisus… Nojah, eelkõige on loodud ühiskond koosnema meestest ja naistest, mõlemad kandmas oma igapäevast ja olulist rolli meie igapäevases elus.

Mina tähtsustaksin eelkõige meessugu kui perekonna osa. Terved pered kannavad terveid väärtusi. Ja ainult terved väärtused kannavad meid edasi, hoiavad meie maad ja rahva kestmas. Sestap soovin teile kõigile head isadepäeva ja loodan, et saate täna mõttes olla koos oma meeste ja isadega. Ja et isad ja mehed on koos oma perega.

Head isadepäeva!

 

Kõik on uus septembrikuus

Kõik on uus septembrikuus… 1. septembri tunne — see on nii tuttavalt hea ja ärev tunne. Seda tunnevad lapsed, tunnevad, aga ei taha tunnistada koolipinki nühkivad noorukid ja mäletavad vägagi hästi täiskasvanud. Uue alguse tunne. Koolimaja koridoride kaja. Värskete vihikute lõhn. Puhtasse päevikusse kirjutatud esimesed read. Õpetajagi oleks nagu suve jooksul värvikorra üle saanud ning näeb uuem ja värskem välja, sama moodi nagu klassituba. Ja klassivennad–õed, kes pakatavad suvistest muljetest ja kel nii palju on rääkida. 

Aeg ja inimesed

Läänemaa – raskelt ilus, kehvalt kaunis. Nii rääkis Ants Laikmaa.

Läänemaa – oma 27 500 elanikuga, ühe omavalitsusliku linna Haapsaluga ja ühe vallasisese linna Lihulaga. Kaksteist omavalitsust kokku – Haapsalu linn, Hanila vald, Kullamaa vald, Lihula vald, Martna vald, Noarootsi vald, Nõva vald, Oru vald, Ridala vald, Risti vald, Taebla vald ja Vormsi vald.

Läänemaa ei ole olnud alati selline. 1934. aasta rahvaloenduse ajal kuulus Läänemaa koosseisu ka Hiiumaa, Märjamaa ja Vigala kihelkonnad. Tolleaegses maakonnas elas kokku 75 000 inimest. Praegu elab samal territooriumil kokku 46 000 inimest, sellest siis läänlasi 27 500. Ajaloolise Läänemaa aladel on 74 aasta jooksul toimunud rahvastiku vähenemine 28 000 inimese võrra. See on kaks Haapsalu linna täit inimesi.

Vormsi saarel elas enne sõda 2500 inimest. Nüüd 325. Noarootsis elas enne sõda 4500 elanikku, nüüd 900. Martna vallas elas sada aastat tagasi 2963 inimest, enne teist ilmasõda üle 2000 inimese, siis kui 1992 aastal taastati vallad, oli inimesi 1300, nüüd on Martna valla rahvast järgi 950.

Inimasustus on ikka kogunenud kaugemale soodest, parematele põllumaadele, jõgede äärde, merede kallastele. Ka siin Läänemaal… Sotsiaalse keskkonna on inimesed endale ise loonud, toetudes just majandusele.

Mis siis nüüd juhtunud on, et Läänemaa elanikkond on 75. aastaga kolmandiku võrra kokku kuivanud ja kahaneb edasi? Kas Martna valla maad lähevad aina viletsamaks?

Alates 1934. aastast, selle 75. aastaga, on juhtunud väga palju.

Juhtus sõda. Juhtus Nõukogude võim. Juhtus põgenemine. Noarootsist põgenes 3000 inimest. Juhtus küüditamine. Praeguse Läänemaa pinnalt küüditati üle 4000 inimese.
Juhtus eestlasele tavapärase, perekondlikul talumajapidamisel põhineva majandussüsteemi lagunemine. Juhtus ühiskonnakorralduse moondumine kogukondlikust kollektivismiks.

Juhtus tootmisvahendite inimestelt äravõtmine, randade sulgemine rannakalandusele. Juhtus isiklikul initsiatiivil põhineva majandustegevuse kadumine ja asendumine plaanimajandusega. Juhtus peremehetuse vohamine uutes võõrastes tingimustes. Õudne ehituskvaliteet…

Juhtus see, kui peale taasiseseisvumist ja suure õhinaga maade ja metsade tagasivõtmist avastati ennast globaliseerunud maailmas. Niikaua, kuni meie sotsialistlikku võistlust püüdsime võita, juhtus vabas maailmas globaliseerumine. Ja siis selgus, et see keskkond, mis oli üleval pidanud eestiaegset talumajapidamist – see keskkond on kadunud. Turud ei olnud enam kohalikud, vaid globaalsed. Turud olid avanenud. Kes tahtis kasvatada kartulit, see ei konkureerinud enam naabri Antsuga vaid hoopis poolaka või lätlasega, või hispaanlasega või mis veel kummalisem - koguni tubli hiina taluperemehega. Sest et hoolimata nafta hinna tõusust on laevatransport siiani üliodav ja maailma kaubandusorganisatsioon hoiab piirid lahti. Ja tulemuseks oli ehmatus ning paljude loobumine oma vastselt tagasi saadud taludest.

Ja siis veel juhtus see, et lihtsalt moed ja arusaamad muutusid. Et maal on elu heitlikum ja paneb rohkem vastutust ühe inimese õlgadele. Haapsalu linnas oli muide enne sõda ca 4500 inimest, nüüd ligi 12 000. Ja kus rohkem inimesi, seal on ka ju rohkem teenuseid - poode ja meelelahutust ja lastele koole ja huviringe… sest inimesi on rohkem, tarbijaid rohkem ja seega kõik ka odavam ja hõlpsam.

Kuidas me nüüd siis üldse julgeme kutsuda “läänlased, tulge koju!” Eks ikka selle pärast, et elu muutub. Ja arusaamad selginevad. Miks on linn see koht, kus tahetakse elada, aga maa see koht, kus tahetakse olla? Äsja tehti Eesti elanike hulgas küsitlus selle kohta, millises linnas tahetakse kõige rohkem elada. Haapsalu väikelinnana oli teisel kohal Tartu järel. Mitte Tallinn ega Pärnu, vaid Haapsalu.

Ma arvan, et nüüd rohkem kui kunagi varem teame, kui väärtuslik on õdus külatanum või rahulik väikelinn. Et maal ja väikelinnas on inimeste hinged ja meeled rohkem korras ja väärtushinnangud rohkem paigas. Et lapsed kasvavad normaalsed normaalses keskkonnas… Et aeg ja rütm on paigas…Ja toit on puhas ja tervislik…

Nüüd me teame ka, mida see maksab ja kuidas seda korraldada.

Jah, ma julgen väita, et me teame, kuidas seda teha. Mis see siis on - et ei peaks maalt linna minema või Haapsalust Tallinnasse?

See on päris regionaalpoliitika. See on ettevõtluse toetamine. See on maamajanduse edendamine. See on ühendusteede parendamine. See on kvaliteetse hariduse pakkumine. See on koostöö ja koos töö. Ja selleks, et kõike seda teha, on vaja kahte asja – inimesi ja aega. Mitte midagi ei saa korda saata, kui inimesi ei ole. Sellepärast julgemegi kutsuda “läänlased, tulge koju!”. Iga inimene on meile väärtuslik – iga inimene koos oma oskuste, teadmiste ja tunnetega. Läänlased, kes te olete ära läinud - tunnetage seda jõudu, mida annavad juured. Otsige üles oma talukoht või kodukoht. Otsige üles kallid inimesed.

Ja kui te praegu elate siin Läänemaal, siis vaadake ringi kui kaunis kohas te elate, kui heas paigas. Ja mõelge järgi, mida veel te saate teha oma kodu hüvanguks, sest aeg ei oota. Aeg ja inimesed…

Head kodukandi aega kõigile teile, head Läänemaa inimesed!
 

Väljakutsed

 

 

Ameerika kohtupraktikast pärit ja meilgi levinud, paljuräägitud - kogetud poliitiline korrektsus on teinekord üpris naljakas. Et asja ei tohi nimetada oma nimega. Naist naiseks ja meest meheks. Ja pikka pikaks ja paksu paksuks Seda kõike sellepärast, et ta võib käsitleda seda solvanguna ja kaevata sind kohtusse. Ingliskeelne maailm on välja mõtelnud sellise toreda väljendi nagu challenged by … - “on esitatud väljakutse”. “Somebody is challenged by weight” ehk kellelegi on esitanud väljakutse tema kaal. Ehk ülekaaluline.  See on üdini viisakas võimalus rääkida mingist takistavast või raskusi tekitavast omadusest. Kellelegi on esitanud väljakutse ülekaalulisus. Kellelegi on esitanud väljakutse füüsiline puue, kellelegi punane pea ja kellelegi tema vilets iseloom: …kellelgi on komme purjus peaga kallale tulla – oh, sulle on esitanud väljakutse sinu jõhker iseloom…

Need takistavad või raskusi tekitavad omadused – mõnikord on nende muutmine inimese enda kätes. Sellisel puhul tekitab selline üdini korrektne käsitlus väikest muiet suunurgas. Teinekord aga, kasvõi näiteks füüsilise puude või olulise füüsilise või vaimse erisuse puhul, on tõepoolest tegemist väljakutsega, asjaoluga, mis muudab inimese elu keerulisemaks ja sunnib teda raskuste ületamisele igal päeval ja igal hetkel.

Miks ma sellest kirjutan? Sellepärast, et ka Läänemaale on esitatud väljakutse. Meile on esitanud väljakutse meie väike rahvaarv ning hajutatus. Vähe rahvast suurel pinnal – see on meie väljakutse, mis sunnib meid igal päeval ja tunnil ületama raskusi ja lahendama probleeme. Ja seda siinsamas, suhteliselt Tallinna külje all. Mitte saare peal, kus ärakäimine keeruline, kus meretagune asi oleks meile kinkinud ülitugeva identiteedi, nn “saarlase uhkuse”. Mitte omaette nurgas Eestimaa lõunaservas, kus keel ja meel on “ummamuudu” ja linna kolimine tähendab “ära minemist” selle sõna kõige otsesemas mõttes. Meie puhul tähendab aga linna kolimine tihtilugu lihtsalt linna kolimist. Haapsalusse kolimise puhul inimene nagu ei lahkugi oma varasemast kultuuriruumist, Tallinna puhul aga on alati võimalik külla tulla, kui tahtmine tuleb. Pole väga kaugel ega kallis. Sellisena ei tajugi inimene linnakolimist millegi muuna, kui vaid enda elukoha muudatusena ja sedagi mitte eriti kaugele. Kohalejääjad aga peavad välja mõtlema kuidas koole ülal pidada, kuidas tagada sotsiaalteenuseid ja kuidas tagada esmane kaubandus-teenindus.

Hea näide siinkohal oleks meie põhikoolide kolmanda kooliastme (7.-9. klass) rahastamine. Eelmisest sügisest jõustunud koolide rahastamise kord näeb ette, et põhikooli kolmandas kooliastmes liitklassi teha ei tohi. Ja veel seda, et juhul kui kolmandas kooliastmes on 10 õpilast, siis saab omavalitsus lisaks selle 10 õpilase pearahale riigi eelarvest veel 6 õpilase jagu lisaraha (selleks, et korraldada rühmatunde jms). Juhul, kui õpilaste arv väheneb ühe võrra – kümnelt üheksale, väheneb pearaha kuueteistkümnelt üheksale, ehk siis mitte ühe võrra vaid seitsme võrra. See tähendab aga umbes 150 000 krooni aastas. Juhul, kui selline situatsioon on kahes klassis, siis 300 000 aastas jne. Kaks last koolist ära ja situatsioon muutub. Nüüd on omavalitsusel valida – kas maksta see vähenemine ise, valla eelarvest kinni ja säilitada kooli rahastamine või siis …likvideerida kolmas kooliaste…

Sellised mured seisavad lähimatel aastatel ees nii mitmelgi Läänemaa põhikoolil ja omavalitsusel. Mis me nüüd selle asjaga peale hakkame? Kas suudame omavalitsuste ja koolide vahelist koostööd tõhustada niivõrd, et oleme suutelised säilitama alakomplekteeritud klassid kolmandas kooliastmes ja tagama nendes ka kvaliteetse õpetamise? Või muutuvad meie põhikoolid 6-klassilisteks ja vanemad lapsed hakkavad sõitma mujale kooli. Kuhu? Keskkooli juurde? Millise keskkooli juurde? Kui kaugele?

Läänemaa väike ja vähenev rahvaarv ning meie suured vahemaad on meile selgeks väljakutseks. Hoolimata tingimustest peame tagama kvaliteetse koolihariduse, sotsiaalsed teenused, teeninduse ja kaubanduse. Peame tagama oma elanikele sotsiaalse turvalisuse ja konkurentsivõimelise elukeskkonna, seda ka situatsioonis, kus teenuse tarbijate hulk on väike ja vahemaad suured. Ka meie ettevõtted peavad selles olukorras toime tulema, pakkuma rahvale tööd ja leiba ja teenima endale kasumit.

Selle pärast peavad meie omavalitsuste ja riigiasutuste juhid olema Eesti kõige paremad avaliku sektori juhid. Meie ärimehed ja ettevõtjad peavad olema Eesti kõige paremad ettevõtjad. Eelkõige peame olema väga head logistikud aga ka väga head ökonomistid. Innovatsiooni käsiraamat peab olema tagataskus ja koostööõpik öökapi peal igaõhtuseks lugemiseks. Sest lõppkokkuvõttes on ju Läänemaa meie kodu. Meie kirg ja armastus, meie juured, meie hinge rahu ja kallid inimesed…

Neeme Suur
Maavanem 

2008
	Rahvaarv	Pindala, km²	Asustustihedus, elanikku km² kohta
HARJU MAAKOND	523 277	4333,13	120,8
IDA-VIRU MAAKOND	170 719	3364,05	50,7
TARTU MAAKOND	149 283	2992,74	49,9
LÄÄNE-VIRU MAAKOND	67 375	3627,8	18,6
PÄRNU MAAKOND	88 563	4806,68	18,4
VALGA MAAKOND	34 265	2043,53	16,8
VÕRU MAAKOND	38 072	2305,44	16,5
VILJANDI MAAKOND	55 877	3422,49	16,3
JÄRVA MAAKOND	36 208	2459,58	14,7
PÕLVA MAAKOND	31 175	2164,77	14,4
JÕGEVA MAAKOND	36 922	2603,83	14,2
RAPLA MAAKOND	36 684	2979,71	12,3
SAARE MAAKOND	34 845	2922,19	11,9
LÄÄNE MAAKOND	27 552	2383,12	11,6
HIIU MAAKOND	10 118	1023,26	9,9

 

Võidupüha tervitus Läänemaa rahvale

Head läänlased! Igal rahval on oma ajalugu, millest ammutatakse jõudu uuteks sammudeks ja tarkust uute sihtide seadmisel. Meie ajalugu on olnud küllaltki kirju – suurel hulgal erinevaid vallutajaid, haiguseid ja hädasid, sõdasid ja küüditamisi.. Mineviku pikkade aastasadade jooksul ei olnud meil oma riiki, olid ainult unistused ja lootused. Siiski säilitasime oma keele ja oma meele. Pidasime hinges vabadusjanu ja iseolemise uhkust. Sellest kõigest sai alguse ärkamisaeg, sellest kõigest sai alguse soodsa poliitlise olukorra ärakasutamine ja  iseseisvuse väljakuulutamine 1918 aastal, esimese Eesti Vabariigi sünd.
 Noor riik ja tema suur vihane ja segane vaenlane, kes otsustas, et äsjasündinud riigikese vabaduspüüe tuleb koheselt lõpetada. See, et vastsündinud riik suutis koguda oma sõjaväe, sõdida ülekaaluka vastasega ja võita, see on ime. Õigemini – mitte ime, vaid ehe näide rahva ja riigi sisemisest jõust ja potentsiaalist. Jätkus meil jõudu tõrjuda vaenlased Narva taha ja kaugemalegi, pea Peterburi alla välja. Jätkus meil tollal jõudu aidata luua sõjaväge Lätil. 1919. a. suvel tegutses kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest. Kuivõrd saksa väed püüdsid omakorda allutada Lätit, siis viis see lahinguteni Landeswehri Rauddiviisiga. Lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. Alates 1935 aastast on see päev ametlikult Eesti Vabariigi Võidupüha. Kas me ei peaks selle üle uhked olema? Kas meie sõjad ja võidud on väiksemad kui suurtel rahvastel?
 Hea Läänemaa rahvas! Ei murdnud meid 700 aastat sakslasi, ei murdnud meid ei vene ega saksa väed Vabadussõjas, ei murdnud meid Teise Maailmasõja killustatus, järgnenud okupatsioon ega repressioonid.  Ei saanud meist jagu 60 aastat nõukogude korda. Ammugi ei murra meid maha uue iseseisvuse majandusefooriast väljatulek ega nafta hinna tõus. Oleme hullemat näinud.
Saame jagu ka meie enda riigijuhtmise kogenematusest ja  kohmakusest. Regionaalpoliitika vähene mõju teistele harupoliitikatele põhjustab palju pahandust. Ühelt poolt on arusaadav, et meie eluolu ei saa jääda samasuguseks, nagu ta oli petlikult õndsatel nõukogude aegadel, kus ükski asi ega teenus ei maksnud tema õiget hinda. Teiselt poolt jällegi  peame vabanema uue sõja hirmust ning tegema oma otsuseid pikaajalisest perspektiivist lähtudes. Ei saa arendada riiki, ajades taga kiiret kasu või lähimate aegade efektiivsust. Peame õppima suunama arenguid pika perspektiiviga planeeringute kaudu, kujundades ise oma keskkonda,  mitte aga lohisema järgi pidurdamatu turumajanduse väärarengutele.
Usun siiralt, et eesti rahvas on tugev, tark ja jätkusuutlik rahvakild, kes oskab nii tööd teha, sõdida, kui rõõmupidu pidada. Seega – täie teadmisega ja uhkusega heisakem lipud meie Võidupüha auks ja nautigem jaaniöö ilu ja ainulaadset romantikat. Vaba rahvas vabal maal!

Emadepäevaks

Pühapäeval on emadepäev. Emadepäeval on meie mõtted oma ema juures.
Ka siis, kui oleme nii väikesed, et meie mõtted ei oskagi kusagil mujal olla, kui ema juures. Siis on ema ainuvõimalik ja  kõikumatu maailm, hoolitsev ja andev, turvalisuse ja kaitse kants, mis on olnud olemas aegade algusest ja on igavesti olemas.
Ka siis, kui oleme endi arvates juba nii suured,  et ema igapäevane hoolitsus tundub meile tüütava ja ahistavana. Siis on ema küll vajalik, tarbitud, talutav, omal kohal, aga ka tõrjutud.
Ka siis, kui oleme juba nii suured, et meie oma täiskasvanuelu on paigas ja me saame emast järjest paremini aru -  sest oleme juba ise isad ja emad -  ja armastame teda kõigest hingest, päris armastusega. Siis on ema armas, hoitud, mõistev, liiga harva külastatav, alguse allikana tunnustatud, ja ikka veel igavikuline.
Ka siis, kui peame ema  eest ise iga päev hoolitsema ja see tundub meile tüütu ja ahistavana. Siis on ema ikka meie ema. Lihtsalt vahel ei tunne me iseennast ära.
Ka siis, kui ema vajaks meie igapäevast hoolitsust, kuid me ei suuda seda talle pakkuda. Siis oleme süüdi ja see süütunne paneb meid veel rohkem valesti käituma. Aga meie ema on ikka meie ema, igavikuline.
Meie mõtted oma ema juures ka siis, kui  meie ema  enam ei ole, kui ta on muutunud osaks looduse igavesest ringkäigust. Võib-olla alles siis saame päriselt aru, kui olulist osa meie ema on meie maailmas omanud ja mis nüüd sellest maailmast järele on jäänud. Ja tabame ehmatusega, et igavikulised on kuu ja tähed, aga ema ei ole. Ja siis, kui kinnitame mälestuse emast jäädavalt sügavale oma südamesse, saame aru, et ta siiski on igavene.
Pole midagi ülevamat ema eneseohverdusest, armastusest ja hoolimisest selleks tingimusi seadmata, lapse heaks loobumise valmidusest; nii nagu ema jääb meie hoolitsevaks emaks ka siis, kui oleme ise juba vanavanemad, nii jääme meie tema lasteks ka siis, kui ema ise on läinud tagasi lastemaale. Ema on igavene.

Head Läänemaa inimesed! Isad annavad meile tõe ja teadmise, emad aga hinge ja armastuse. Emadepäev on helge kevadpüha. Ärge pidage paljuks seda tähistada ja oma ema juures olla. Kes saab, see ise ja isiklikult, kes ei saa, see sõna ja mõttega ikka. Läheme korraks tagasi meie armastuse algsete allikate juurde. Emale ei ole oluline, et oleks mingi asine kingitus. Lilled närtsivad, kaunis kangas pudeneb. Kõige suurem kingitus on kohaletulek. Ema oskab hinnata seda, et  loovutame talle oma aega, tahtmist ja mõtteruumi. Seda saab ju igaüks endale lubada!

Head emadepäeva kõigile emadele ja lastele!

Olgem uhked ja väärikad

Koos tähistame Eesti vabariigi 90ndat aastapäeva.
Nii on meil täna ehk rohkem kui tavaliselt põhjust mõtelda meie oma riigi tähenduse üle. Mis asi see on – meie oma riik? Kus see on? Kas riik on meie jaoks piiripostidega tähistatud maalapikene Läänemere kaldal? Või on meie riik Toompeal, hõljub ringi riigikogu saalis ja koridorides? Või on riik see määramatu ja isiksusetu kuri vaim, kes sunnib meile peale ebaõiglased maksud, kes ei karista kurjategijaid piisava rangusega, ei maksa piisavat palka õpetajatele, ei hoia teid piisavas korras ja paneb kinni maakohtade postkontoreid? Kas meie oleme siin ja riik on seal? Kas riik on „nemad“ ja meie oleme “meie”?

90 aastat tagasi oli meie eelkäijatel piisavalt hingesuurust, uhkust, au ja vabaduseiha, et lükata oma kodu mõiste kaugemale oma lävepakust. Oli nii palju meelekindlust, et sõdida, võidelda, ja kui vaja, siis surragi selle maalapikese vabaduse eest. Siis ei olnud veel olemas Toompea tagasihoidlikku hiilgust, ei olnud õiget piiri, oma vappi, riigilippu ega raha. Siis ei saanud keegi samastada riiki võimukandjatega ega võimukoridoridega. Oli olemas meie oma inimeste kindel tahe elada vabal maal ja oli lootus paremale tulevikule. Siis algas riik iga inimese südamest. Kust algab see  nüüd? Kas midagi on muutunud?

Midagi ei ole muutunud. Kas aastaarv on 1880, 1980 või 2008,  algab riik ikka iga  üksiku  inimese  hingest ja südamest. Ka praegu algab riik sellest,  kas suudame koduks pidada  enamat kui omaenda elamist: ka oma küla, valda, linna ja  maakonda.  Riik ei alga võimukoridoridest . Riik algab sellest, kuidas igaüks meist tunneb ja käitub. Riik ei tähenda riigilippu, vaid seda, et pereisa riputab selle pühade ajal üles. Riik ei tähenda piiri ümber maatüki, vaid sedat, et  meie noored mehed lähevad kaitseväkke seda maalappi kaitsma.  Mis kasu on piiripostist, kui pole kedagi, kes selle  püsimist kindlustaks? 
Riik ei alga riigikogust ja seal vastuvõetavatest seadustest, vaid sellest, et meie käsi ei tõuse prügikotti põõsa alla poetama ja meie jalg ei tõuse vastutustundetult gaasipedaali tallama.  Mis kasu on alkoholimüügikeelust, kui lapsevanemad ise oma alaealistele võsukestele märjukese lauale muretsevad või siis pea ära keeravad, kui nood seda mujalt hangivad? Võimukoridoridest ei alga  muu, kui vaid riigi valitsemise korraldamine.  See, kuidas riigi valitsemist korraldatakse, see sõltub meie endi valikuist. Riik aga algab meie eneseväärikusest, hoolimisest ja osalemisest.  Ükskõiksuse, ülbuse ja  hoolimatuse juures lõppeb ta ära.

Head Läänemaa  inimesed!. Eesti Vabariigi 90ndal aastapäeval soovin väga, et teil on põhjust olla uhked ja väärikad. Olla kodanikud, kes kannavad Eesti riiki oma hinges ja südames, sest ainult nii jääb meie oma riik veel kauaks kestma.  Soovin väga, et meil kõigil jätkuks hoolimist - hoolimist oma ligimeste ja kõige selle vastu, mis jääb meie kodulävest kaugemale. Et meil jätkuks tarkust ja tarmukust osaleda oma kogukonna tegemistes, seda alates kodukülast või linnast  kuni vabatahtliku riigikaitseni välja. Sest ainult nii tähistame  meie oma riigi aastapäeva ka siis, kui selle järjenumber  on 100, 150 või 200.

Head vabariigi aastapäeva!

Toimekas aasta 2007

Mitmel viimasel aastal oleme püüdnud välja selgitada, mis on see, tänu millele mööduv aasta meile meelde jääb. Mis oli tänavu teisiti, mis oli see sündmus, mille järgi me tagasi vaadates 2007. aasta oma kohale asetame?
2004. aasta säravaim sündmus Läänemaal oli kahtlemata Haapsalu 725. aastapäev,
2005. aastal räsis  Läänemaad jaanuaritorm ja uputus ning avati Haapsalu Kutsehariduskeskus, 2006. aastal valmis Läänemaa Virtuaaltuur ja tutvustasime Läänemaad 2 päeval Tallinnas Viru keskuses. Mis siis ikkagi oli märgiline 2007. aastal?

Juubel enne juubelit

24. veebruaril 2008. aastal saab Eesti Vabariik 90-aastaseks; juubeliüritused käivitusid tänavu 28. novembril, siis möödus 90 aastast päevast, mil Maanõukogu kuulutas ennast kõrgeima võimu kandjaks Eesti territooriumil. Lääne maavalitsus pidas oma 90. sünnipäeva juba 21. augustil, sest just sel päeval astus ametisse esimene Lääne maavanem Aleksander Saar. Iseseisev riik ei sünni päevapealt; see areneb päev-päevalt, sündmus-sündmuselt; selleni tuleb kasvada, selle eest peab võitlema. Ja maavalitsuste osa Eesti riigi tekkeloos on kindlasti meenutamist ja äramärkimist väärt. Sest kui neli kuulsat meest – Konstantin Päts, Konstantin Konik, Jüri Vilms ja Jaan Tõnisson – kuulutasid Eesti Vabariigi iseseisvusmanifesti maha Pärnu teatri rõdult ja Eesti Panga hoonest, siis maavalitsused hoolitsesid selle eest, et manifest ka reaalsuses tööle hakkaks; et valitseks avalik kord, et koolid oleksid lahti; suur töö tehti ära kaitseväe loomiseks, nii et kui 28. novembril 1918 puhkes Vabadussõda, siis oli millelegi toetuda.

Palju mõttetööd

2007. aastal valmis maakonna esimene arengustrateegia 2008-2013, mis tipnes Läänemaa Arengukonverentsiga 23.oktoobril. Arengukonverentsist kujunes sündmus, milles osales kaugelt üle saja inimese.
Arengustrateegias nähakse ette Lääne maakonna kujunemine Eesti turvalisimaks maakonnaks, mida reisihimulised inimesed nii Eestist kui ka väljastpoolt meelsasti külastavad. Arengustrateegiale eelnesid paljud valdkondlikud arengukavad: põhjalikult mõeldi läbi sotsiaal- ja haridusvaldkonna, spordi- ja noorsootöö-, turismi-, keskkonna- ja ettevõtluse edasine areng. Seda tööd ei tehtud üksnes paberi pärast, kuigi ka see on oluline; igasuguse abirahataotluse eeldus on, et see nähakse ette ka mõnes arengukavas. Ent kõige tähtsam oli siiski protsess ise. Kokku said ühe või teise valdkonna asjatundjad, tegid inventuuri, selgitasid välja, mida meil on ja mida pole, mida oleks vaja ja mis järjekorras. Edaspidi tullakse vähemalt kord aastas uuesti kokku ja vaadatakse, kuhu oleme oma plaanidega jõudnud: kui planeeritust ette, siis vaatame kaugemale tulevikku, kui ummikusse, siis läheb kava korrigeerimisele.
2007. aasta lõpuks sai valmis teinegi suur, mitmeaastane töö – sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneering.

ja toimetamist

Kui pisku, et mitte öelda olematu rahaga maavalitsus on pigem inimesi, ideid ja tegevusi koondanud ning nende elluviimisele kaasa aidanud, kui ise midagi käegakatsuvat valmis ehitanud, siis sotsiaalkorteritega noortekodu Haapsalu Väikelastekodu juurde, millele 12. juulil suure rahvusvahelise pidulikkusega nurgakivi pandi ja mis just valmis sai, on olnud maavalitsuse projekt algusest lõpuni. Sellega on olnud seotud nii sotsiaal- ja tervishoiuosakond, kes pidas Sotsiaalministeeriumiga läbirääkimisi ning taotles raha riigieelarvest, arengu- ja planeeringuosakond, kes otsis ja taotles lisaraha mitmesugustest programmidest ning suhtles kuulsa saksa TV-saatejuhi ning populaarse laulja Dieter Thomas Heckiga, kes annetas ehituseks 3,75 miljonit krooni kui ka haldustalitus, kes korraldas riigihanked, jälgis ehitustööde kulgemist ning andis ehitajatele igapäevast nõu.
Haridus- ja kultuuriosakonna algatusel loodi kohe aasta alguses, 18.jaanuaril  MTÜ Läänemaa õppekeskus, mis pakub teenused eripedagoogi nõustamisteenust nii lastele, õpetajatele kui ka vanematele.
Selle aasta toimetamiste nimekirja kuuluvad veel Haridusfoorumi korraldamine Haapsalus 6. jaanuaril, suur õpilastööde näitus 11.-15. aprillil Haapsalu kultuurikeskuses ning juunikuised Soome päevad Läänemaal, suvised noortepäevad Topul ja Noortefoorum 16. novembril Lihulas. Vaevarikas on olnud kooskõlastuste kogumine Palivere Turismi- ja Tervisespordikeskuse rajamiseks, aga siiski tundub, et kokkulepe saavutatakse ja keskus tuleb.

Uued algused

Nii palju töötajaid – alates maavanem Sulev Varest - kui tänavu, pole Lääne maavalitsusest varem kunagi lühikese aja jooksul lahkunud. 2006. aasta lõpus läksid IT-nõunik Urmas Ojamäe ja sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Evelin Kullison; sel aastal kinnisvaraspetsialist Sirje Pärjala, haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Peep Susi, arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Helena Järviste; nüüd on minemas tema asetäitja Helen Koppa.
Kõik nad on teinud head missioonitundelist tööd; neist tuntakse puudust ja mäletatakse veel kaua.
Miks nad kõik läksid ja miks just nüüd? Kas oli asi selles, et enamik neist olid maavalitsuses aastaid töötanud ja võimekatel inimestel hakkabki pikapeale ühe koha peal igav. Või said karjääri- ja palgatõusuvõimalused otsa? Lääne maavalitsuse eelarve on sisuliselt külmutatud 2001. aastast; see, et üldse veel toime tullakse, on ime. Või sai isu täis ebakindlusest ja halvustamisest? Ametnikud on ühiskonnas üldiselt tõrjutud seisus ja maavalitsuste omad millegipärast eriti. Aga ükskõik kuhu meie endised kolleegid ka edasi ei lähe, maavalitsusest saadud kogemused aitavad neil igal pool edukalt toime tulla ja meile edaspidigi toeks olla. Väikeses maakonnas on õlatunne tähtis.
Jätkuvat koostöötahet! Õnnelikku uut aastat!

Eesti on ime

Homsest alustame juubeliaastat, millega tähistame Eesti Vabariigi 90. aastapäeva.

Miks homme? Sest homme 28. novembril 90 aastat tagasi võttis Eesti Maanõukogu vastu otsuse kuulutada end kõrgema võimu kandjaks Eesti territooriumil. Miks ja kuidas asjad sinnamaani jõudsid, on Eestis nõukogude ajal kooliskäinutele tõenäoliselt tundmatu; noorem põlvkond peaks sellest ajalootundides kuulnud olema, aga ehk pole kordamine neilegi liiast.
1917. a Veebruarirevolutsioon pühkis troonilt Venemaa tsaari ja andis võimu Duumale. Eestlased hakkasid Eestile Peterburis omavalitsuslikku autonoomiat nõudma ja said selle juba 30. märtsil. Aprillikuus moodustati kreiside asemele maakonnad ning kuulutati välja maavolikogude valimised. Maavolikogud omakorda võtsid tööle maavanema. Esimene Lääne maavanem Aleksander Saar määrati ametisse 21. augustil 1917. Nii oli Lääne maavalitsusel augustis põhjust tähistada oma 90. aastapäeva. 28. novembriks oli omariikluse idee juba sedavõrd küps, et Eesti Maanõukogu võttis vastu eelpoolnimetatud otsuse. Ja kulus veel napilt kolm kuud, kui kuulutasime välja omariikluse. Kui 1917. aastat polnuks, polnuks maaomavalitsusi, polnuks Maanõukogu ja nende julgust vastutust võtta, poleks meil täna ka Eesti Vabariiki.

90 aastat ei ole ühe riigi elus just pikk aeg, eriti kui arvestada seda, et on tuhandeaastaseidki riike. Ja et tegelikku omariiklust on sellest napilt nelikümmend aastat. Aga me võime oma riigi üle uhked olla, tegelikult lausa peame olema! Seda tahaksin ma rõhutada just noortele, neile, kes on sündinud ja kasvanud iseseisvas Eestis, kes teistsugust, raudse eesriide tagust Eestit ei tea ega suuda ettegi kujutada ja kes tihtipeale arvavad, et igal pool mujal on parem. Tegelikult oli sündida Eesti Vabariigis suur õnn juba sellegipärast, et nüüd on igaühel võimalik sõita õppima või elama igasse riiki, mis teid vähegi vastu võtab, õppida keeli, saada teaduskraade headest ülikoolidest ning töökogemusi rahvusvahelistest firmadest - ja siis ma igatahes väga loodan - tulete te tagasi ja aitate Eestit veel paremaks muuta. Neid noori on, ja üldsegi mitte vähe, sealhulgas mu enda poeg, kes lõpetas ülikooli Ameerikas, aga on nüüd taas sukeldunud Eesti ellu ja arvab, et just siin on maailma parim paik.

Eesti on ime. Kas on maailmas teist rahvast, kes nii väikese rahvaarvuga – napp miljon – on suutnud luua oma riigi, selle 90 aasta jooksul kolm korda kaotanud ja uuesti tagasi saanud; arendanud välja kõiki vajadusi katva kultuur- ja teaduskeele; uskumatult rikas on eesti luulekeel, sest meie kolm väldet annavad rõhulistele ja rõhuta värsisüsteemidele lisavõimalusi, mida teistel pole. Meil on arvestatav teatrikultuur, meil on kirjandus, kus mitu Nobeli-väärset autorit, meil on Tobias, Kreek, Pärt ja Tüür (kaks esimest neist – muide - läänlased  ja viimane hiidlasena ka pooleldi läänlane); oleme teinud ilma spordis – olümpiavõitjate kontsentratsioonilt ühe elaniku kohta oleme kindlasti maailmas esirinnas. Meil on meie ainulaadsed laulu- ja tantsupeod ja meil on oma kangelased.

Kangelastest rääkimine tundub eestlase praktilise ja maalähedase meele jaoks kuidagi liiga pateetiline, pealegi jäävad meie kangelased enamasti aega, mis nõukogude korra jaoks oli absoluutne tabu. Neid inimesi hävitati, nendest rääkivaid raamatuid põletati, neid meenutavad mälestussambad lõhuti. Aga mälu jäi alles. Mälu ei saa inimesest välja peksta ega välja näljutada; ja kui keegi tappa selleks, et ta enam ei mäletaks, siis keegi mäletab topelt; seda nägime laulva revolutsiooni ajal, kui viiskümmend aastat ajupesu ei olnud suutnud hävitada rahva vabadusiha ega kustutada mälust kangelasi.
Täna on see aeg ja koht, kus mõtleme oma riigile ja meenutame oma kangelasi: Jüri Vilmsi, kellest tuleb juttu homses televisiooniülekandes, võib pidada Eesti Vabariigi esimeseks märtriks. Vahest tuntuim Vabadusssõja kangelane oli leitnant Kuperjanov, kelle hauale omaaegne KGB lausa püsivalve pani ja kellele lugupidamist avaldanud üliõpilasi üksteise järel ülikoolist välja visati.
Aga meil on palju ka selliseid kangelasi, keda me nimepidi ei tunne: kõik need sajad koolipoisid, kes Vabadussõtta läksid ja sinna oma elu jätsid, Sinimägedes võidelnud mehed ja metsavennad pärast sõda, dissidendid ja teisitimõtlejad, mässavad koolinoored ja ridade vahele kirjutavad kirjanikud. Kõik nad väärivad austust, mis tähendabki ju seda, et me neid ei unusta.

Homme algab Eesti Vabariigi juubeliaasta. Seda aastat jäävad märkima neli tähtsündmust:  homne avaüritus, mis on pühendatud Eesti Maanõukogu otsuse 90 aastapäevale, Iseseisvuspäev 24. veebruaril, Võidupäev 23. juunil ja lõpuüritus 28. novembril 2008 – see oli päev, mil algas Vabadussõda. Mida meile selleks aastaks soovida, millised oleksid parimad õnnesoovid? Usun, et kõige rohkem vajame ühtekuuluvustunnet. Et me kõik, kes me sellel maalapil elame – vanad ja noored, sõltumata rahvusest ja usust – kuulume kokku ja teeme oma riigi heaks kõik, mis võimalik. Ilma ühtekuuluvustundeta poleks me võitnud Vabadussõda ega tulnud võitjana välja laulvast revolutsioonist, ühtekuuluvustunne on meie tulevase vabaduse ja sõltumatuse pant.
Ilusat juubeliaastat!

Teadmisi ja oskusi

Homme on 1. september, esimene koolipäev.
Maailmas on vähe asju, mis kunagi ei muutu. Üks neid on see, et lapsed lähevad igal sügisel kooli. Ja mitte ainult lapsed – elukestev õpe viib kooli ka järjest rohkem täiskasvanuid. Kooli alguse kuupäev võib ju muutuda,   aga põhimõtteliselt algab uus õppeaasta igal aastal siis, kui linnud kogunevad äralennuks parvedesse, pihlakad on punased ja linn lõhnab õunte järele.

 

Kui Harjumaa välja arvata, siis tuleb üle Eesti teateid, et õpilaste arv kahaneb, õpetajatest on puudus ja koole tuleb kinni panna. Läänemaalgi on üldiselt samad mured. Õpetajate poolest saame täna veel hakkama. Aga esimestesse klassidesse läheb vaid kaks ja poolsada õpilast, mida on poole  vähem veel mõned aastad tagasi. Ühtegi kooli Läänemaal tänavu sügisel kinni panema ei pea, kuid pikemas perspektiivis on olukord kurvavõitu.

Õpetajad on meil üldiselt tublid ja head. Riigieksamitulemustega oleme olnud stabiilselt pingeridade ülemises osas ja kes kõrgkooli pääseda on tahtnud, see reeglina on ka saanud.  Koolist väljalangevus on samuti väiksem kui Eestis keskmiselt. Neile, kel kooli lõpp juba silme ees, tuleb meenutada, et üksi õpetajast, ükskõik kui heast, ei aita, ka ise peab tegus ja tubli olema.

Kaugeltki kõik lapsed, kes tänavu kooli lähevad, ei peagi ülikoolidiplomini jõudma. Eesti ei vaja üksnes ärijuhte ja pankureid, vaid ka näiteks häid puuseppi, ehitajaid, kokki, kelnereid ning bussijuhte. Vanasõnagi ütleb, et ega amet meest riku. Tähtis on see, et kõik suudaksid leida ja esile tuua oma parima külje, välja arendada oma potentsiaali.  Läänemaa parimad haridusuudised tulevadki just kutsehariduse valdkonnast. Haapsalu Kutsehariduskeskus tähistab täna Läänemaa kutsehariduse 20. aastapäeva. Avalikkus mäletab, kui hingevaakuv meie kutseharidus oli alles mõni aasta tagasi, kuidas õpperühmad saadi täis alles pärast mitmendat vastuvõtuvooru või ei saadudki. Praegu võime üsna kindlalt öelda, et Eesti ametikoolide parimad õppeklassid ja töökojad on just meil, Haapsalu Kutsehariduskeskuses. Tundub, et sellekohane info on levinud üle Eesti, sest  enamik kutsehariduskeskuse õpperühmi on soovijate suure hulga tõttu. üle komplekteeritud. Praegu tundub küll, et kõik lähebki nii, nagu sihtasutus Läänemaa Kutseõpe kunagi kavandas – Läänemaa Kutsehariduskeskusest saab haridust ja oskusi, mis muudavad noore inimese konkurentsivõimeliseks igas Euroopa riigis

Tundkem rõõmu sellestki, et üheksandat õppeaastat alustav Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledž on  näidanud ennast elujõulise ja areneva kõrgkoolina. Haridusasutuste poolest on tänane Läänemaa kenasti tasakaalus ja tulevik tundub vägagi optimistlik, kui vaid õpilaste arvu üldine vähenemine ei kummitaks. Lootkem üheskoos, et see on ajutine nähtus ning tulevikus on paljulapselisus moes ja meie maa on täidetud lastega.

Samas ei saa salata, et Eesti riik on noortele võlgu. On võlgu selle, millest palju räägitakse – riigi tasakaalustatud arengu. Et elu ei edeneks seitsmepenikoormasammudega mitte ainult Tallinnas ja selle lähemas ümbruses, vaid ka Peipsi ääres, Setumaal ja ka siin läänerannikul. Et noortel oleks siingi pärast kooli lõpetamist koht, kuhu tulla. Ja mitte lihtsalt koht, vaid koht, kuhu tahetakse ja püüeldakse, koht kus on võimalused eneseteostuseks..

Soovin algavaks õppeaastaks kõigile õpilastele, õpetajatele, koolide ja omavalitsuste haridustöötajatele ning lapsevanematele rõõmu õppimisest ja õpetamisest; meelekindlust, tarkust ja oskust leidmaks igas olukorras parimaid lahendusi!
Ilusat kooli algust!

Ema on alati parim

Pühapäeval  tähistame Emadepäeva, ühte aasta kõige südamlikumat püha.
Pole juhus, et see päev on kuulutatud riiklikuks tähtpäevaks, sest emadepäev on kogu rahva püha. Ema on kõigil, ka neil, kellele endale pole saatus lapsi andnud. Ja kõik emad, ükskõik, kui tagasihoidlikud nad ka poleks, väärivad austust ning meelespidamist.

Taasiseseisvumine 15 aastat tagasi  andis Eestile uue elu. Saime paljusid asju jätkata sealt, kus 50 aastat tagasi pooleli jäi – sealhulgas seada emadus uuesti au sisse ja tähistada ka Emadepäeva.
Eesti ema on väärt mitmekordset lugupidamist. Emade kanda on meie ühiskonnas alati olnud topeltkoorem - laste eest hoolitsemine ja kutsetöö. Ja kuigi okupatsioonide ajal polnud emal tegelikult võimalustki olla kodune ja hoolitseda pere eest, siis Eesti ema pole seda sisimas võib-olla tahtnudki. Olla oma pisikesega kodus kauem kui paar esimest elukuud, seda ehk küll, aga ta on alati tahtnud ajada ka oma isiklikku elurida, olla keegi, teha karjääri, ennast teostada. Eesti naine on läbi sajandite olnud oma aja kohta haritud – kes õpetas lapsed voki kõrvalt lugema? – sirgeseljaline ja lugupeetud. Taluperenaine ja ema oli majapidamise ja pere keskpunkt. Kohe esimeste võimaluste avanedes 19. sajandi lõpus hakkas ta püüdlema kõrghariduse poole ja tänapäeval on Eesti naiste tööhõive maailma kõrgeim.
Kindlasti on see üks olulisi põhjusi, miks praegu sünnib Eestis vähe lapsi, aga see pole ainus. Küsimus on ka selles, mida ühiskond väärtustab. Kui me 1980ndate lõpus laulsime, et maa tuleb täita lastega ja lapsed muutusid ühiskonnas tähtsaks, siis kasvas sündimus kahekordseks.
Väga kiiresti muutuvad ajad esitavad järjest suuremaid nõudmisi ühiskonnas toime tulemiseks. Ju jääb tänapäeval liiga vähe aega ja jõudu laste kasvatamiseks. Vähene sündimus on meie ühine suurim probleem täna. Kuigi nüüd, kus noortele emadele makstakse väärilist emapalka, on seegi probleem tasapisi leevenemas.
Olgu aeg nii raske kui tahes, emadus toob kaasa omad rõõmud. Laps on kõige suuremaid rõõme, mida elu üldse pakkuda suudab.
Emadepäev on kindlasti aasta helgemaid ja soojemaid pühi. Aastaaegki selline, kus pärast pikka karmi talve saab noppida esimesi kevadlilli nii metsast kui ka koduaiast.
Emade auks paneme lehvima riigilipud.
Emadepäev on päev, mis mõeldud laste ja vanemate lähendamiseks, iseäranis aga tähelepanu ja lugupidamise koondamiseks emadele, kelle suurt ja ennastsalgavat tööd muidu enesestmõistetavaks peetakse ja võib-olla tähelegi ei panda.

Ilusat emadepäeva kõigile!

Kodanik olla tähendab vastutada

Eesti Vabariik saab laupäeval 89-aastaseks.
Me oleme uhked Eesti Vabariigi üle. Oleme uhked, et saavutasime kunagi võidu Vabadussõjas ning saime omaenda riigi. Oleme uhked, et pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni saime oma vabaduse tagasi.

Valija hääl peab valjemini kostma

See võimas tunne, mis valdas meid 1988. aasta öölaulupidudel, on hakanud pisitasa murenema. Taasiseseisvumise algusaegadel oli ikka väga raske, ent pisut lohutas see, et kellelgi polnud kerge. Nüüd on elu läinud tõepoolest paremaks, suuremal osal Eesti inimestest on tõusnud palgad ja pensionid, ostujõud kasvab, üha rohkem on neid, kes on suutnud endale soetada päris unistuste lähedase kodu, reisida kus hing iganes ihaldab, lastel on võimalik õppida heades koolides üle kogu maailma. See on elu parem pool. Halvemal poolel on paraku see, et järjest kasvab lõhe poliitikute ja valijate vahel. Lõhe nende vahel, kes on võimul ja kes pole. Valijas süveneb tunne, et temast ei sõltu midagi; vali, kuidas tahad, poliitikud teevad ikka mingi tagatoa kokkuleppe. See näide on meil viimaste kohalike omavalitsuste valimiste ajast Haapsalustki võtta.
Ent paraku ei ole seda lõhet võimalik ükskõiksusega ületada.
Meil on õnn kuuluda nende väheste väljavalitute hulka, kellel on oma rahvusriik ja me ei tohi seda unustada. Meid on vähe ja me kõik, vanad ja noored, väikesed ja suured, oleme oma riigile vajalikud. Me ei saa võimulolevatele poliitikutele muul moel oma suhtumist näidata, kui minnes hääletama. Ja enne seda põhjalikult läbi mõeldes, keda me tegelikult usaldame. Kas neid, kes lubavad riigi rahatagavarad kohe laiali jagada või neid, kellel on pikem ja pädevam arenguplaan; kas neid, kes kõige valjemini karjuvad või neid, kes räägivad vähe, aga kellel on meile midagi arukat öelda. Lapsesuu ütleb tabavalt: kõige tähtsam poliitiku jaoks on harjuda mitte kuulama, mida rahvas ütleb. Eks siis tuleb rahval häält tõsta ja üks moodus seda teha on minna valima.
Eestlased ei ole rumal rahvas – seda võivad muide kinnitada meie folkloristid, kes on põhjalikult uurinud eestlaste kombeid, harjumusi ja tavasid. Juba ainuüksi meie kliimavöötmes ellujäämine nõudis arukust: mida külvata, kuidas külvata, kuhu külvata, millal külvata? Kuidas varuda, kui palju varuda, kuidas varudega järgmise lõikuseni välja tulla? Kuidas sajandite kestel arvukate vaenulike naabritega edukalt toime tulla? Õppigem esivanematelt: ainult oma peaga mõeldes ja sirge seljaga otsustades suudame iseseisvaks jäädes edasi areneda ja oma elujärge parandada.

Kodupaik jäägu alles

Ühelt poolt elame järjest suurema üleilmastumise ajajärgus. Kuulume suurtesse üle-euroopalistesse ja ülemaailmsetesse ühendustesse, saame kaasa rääkida mistahes maailma asjades. Ent teisalt pelgame lahustumist mingis suures umbisikulises järjest ühenäolisemaks muutuvas maailmas ning see teeb rahvusriigi, oma keele ning kodupaiga senisest hoopis tähtsamaks. Kogesime seda sügise hakul Tallinnas toimunud Läänemaa päevadel, kui järjest tuli inimesi, kes ütlesid, et nad on Läänemaalt pärit, ei ela siin enam ammugi, ent tunnevad ennast ikka läänlasena. Omased paigad ja asjad, nagu omaksedki, on lõppude-lõpuks see ankur, mis aitab meid tasakaalus hoida ja meie identiteeti säilitada. Pole juhus, et inimesed, kes on sattunud elama kodust kaugele teise rahva sekka, teevad kõik, et leida võimalusi rääkida oma emakeelt, lugeda emakeelset kirjandust, kanda rahvariideid või hoida muul moel elus omaseid kultuuritraditsioone.
Ka Eesti sees on mitmeid erinevaid kogukondi. Pole vist juhus, et oma eripära on hakanud rõhutama nii setod, mulgid kui ka rannarootslased. Lõppeks on see meie kõigi rikkus.
Läänemaa eristub ülejäänud Eestist kui rannarootslaste asuala. Rannarootslased on tugevasti mõjutanud ülejäänutegi siin elanute keelekasutust ja kombeid. Ja mida on eriti põhjust tähele panna - Läänemaal on 800-aastane dokumenteeritud ajalugu ja välja kujunenud enam-vähem kindlad piirid.
Henriku Liivimaa kroonika on täis Läänemaal – Maritimas, mereäärsetes kihelkondades – toimunud seikade kirjeldusi. Lihula, Hanila, Ridala, Soontagana, Karuse, Varbla – need on paigad, kus alailma midagi toimus. Teedevõrk oli vilets, ristiusustajad tulid merd mööda, Saare- ja Läänemaa olid esimestena löögi all. Ja hakkasid vastu ka. Mitte ainult sakslastele vaid ka rootslastele, nagu see kivi Lihula mõisa pargis meile ütleb – 1220. aastal võitsid läänlased ja saarlased siin rootslaste väe.

Nii et – olgem uhked oma kodukoha üle, sest kõik meie kodukohad kokku moodustavadki meie riigi. Tundkem ja kandkem vastutust oma kodukoha ees, sest siis on hoitud ja kaitstud ka meie riik.
Mõelgem selle üle täna, kui Eestil on lähenemas sünnipäev. Palju õnne!

Aasta oli siis 2006

Aasta hakkab jälle läbi saama ja on aeg vaadata tagasi.
Kui mõtleme möödunule, siis meenutame aastaid mõne sündmuse abi. Nagu näiteks: 1995. aastal sõitis Haapsalu ja Riisipere vahet viimane reisirong, 2005. aastal räsis  Läänemaad jaanuaritorm ja uputus, samas aga avati Haapsalu Kutsehariduskeskus, mille üle on jätkuvalt põhjust uhke olla. Mis on see, mille poolest mööduv aasta läänlastele meelde jääb? On see reostus Nõva rannas ja sadade merelindude rahvusvaheline päästeaktsioon või Läänemaa päevad Tallinnas – esimene kord, kui läksime Tallinna käidavaimasse kohta ja kuulutasime väljuhäälselt, et Läänemaa on võrratu paik nii elamiseks kui ka puhkamiseks?

Nagu Krõõt Tammsaare Tões ja õiguses

Maavalitsuse tööd on raske kirjeldada, oleme siin nagu Krööt Tammsaare Tões ja õiguses: rabame hommikust õhtuni, aga tööhunnikut nurgas teistele ettenäitamiseks ei ole. Aga kui konkreetsemaks minna, siis maavalitsuse-siseselt jääb 2006. aasta kindlasti meelde eelkõige arengukavade koostamise aastana. See oli päris pingutav töö, millesse oli hõlmatud kümneid ja kümneid inimesi. Oli nädalaid, mil lausa iga päev istus kuskil koos mõni töögrupp ja arutas oma valdkonna tulevikku, püüdes ühitada vajadusi, tahtmisi ja võimalusi.
Kõigist arengukavadest kokku kasvab välja maakonna arengustrateegia. Seda on vaja kasvõi lihtsalt selleks, et kõikvõimalikest programmidest raha taotleda, sest viimane kui üks neist nõuab, et taotlus põhineks konkreetsel dokumendil, aga meie tegime seda rohkem ikka enda jaoks – et kaardistada olemasolev olukord,  selgitada välja vajadused ning leida võimalused nende katmiseks. Hästi suure töö on ära teinud haridusvaldkonna inimesed, koostades arengukavad alusharidusest alates ja kõrgharidusega lõpetades. Ulatuslik ning paljusid inimesi haarav oli töö ka sotsiaalvaldkonna arengukavadega.   Katuse alla on jõudnud keskkonna ja infokommunikatsiooni arengukavad; ettevõtlus-, põllu- ja maamajanduse ning kultuurivaldkonna arengukavadest on valmis esialgsed variandid.

Koolitussõbralik organisatsioon

Arendamisest rääkides ei saa jätta nimetamata perekonnaseisuaktide digitaliseerimist – kõik arhiivsed aktid ongi juba pildistatud; Külatee-3 projekti, millega on internetiside püütud tuua ka kõige üksildasematesse paikadesse; algatatud on kõigi omavalitsuste dokumendihalduse elektrooniliseks muutmist. Siseministeeriumi kiituse on pälvinud nii asustust ja maakasutust suunavate keskkonnatingimuste teemaplaneering kui ka veel töös oleva sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneeringu koostamise tempo ja kvaliteet. Maavalitsuste inimeste eestvedamisel sai MTÜ Kodukant Läänemaa reorganiseeritud uut tüüpi rahvusvahelistele nõuetele vastavaks katusorganisatsiooniks, mis annab võimaluse taotleda arvestatavaid arendusrahasid nii Euroopa Liidust kui ka mujalt.
Võib-olla pole juhus, et just Lääne maavalitsus tunnistati lõppeval aastal Läänemaa kõige koolitussõbralikumaks asutuseks, sest meie inimesed ei suudaks olla arenguvedurid ilma ise kogu aeg juurde õppimata.

Palivere Turismi- ja Tervisekeskus

See aasta, mil PTTK ükskord avatakse, jääb inimeste mällu kindlasti just selle keskuse järgi. Möödunud aasta läks ettevalmistuste tähe all. Valmis on arengukava ja esialgne projekt. Sõlmitud on koostöölepe ja vaadatud läbi rahastamisskeemid. Kui kõik läheb hästi, siis on meil Paliveres hiljemalt 2010. aastal mätaskatusega palkmaja, kuhu mahuvad pesu-, kuivatus- ja riietusruumid, kohvik ning ka mõned majutuskohad. Enam ei pea pärast suusasõitu või jooksutrenni higisena koju tagasi minema, saab pesta, kuivad riided selga panna ja ennast tulise teega soojendada. Kuna Pikajala mägi ja selle ümbrus kuulub NATURA-maade hulka, siis peame kõigepealt ootama ära keskkonnamõjude eksperthinnangu, mille tähtaeg on märtsis.
Suvel sõlmisime liikumisharrastuse ja tervisespordi raamkokkuleppe, millele kirjutasid alla nii EV president Arnold Rüütel kui ka EOK president Mart Siimann ning kultuuri-(ühtlasi spordi-) minister Raivo Palmaru. Raamkokkuleppe eesmärk on soodustada terviseedendust, luua tervisespordiks paremaid tingimusi ja toetada rahvaspordiüritusi.
Veel üks suur maavalitsuse veetav projekt on Haapsalu Väikelastekodu juurdeehitus. See hoone on mõeldud neile noortele, kes on väikelastekodus täiskasvanuks saanud ja kel ei ole kuskile minna. Et nad ei peaks sattuma kuskile hoolde- või vanadekodusse, vaid saaksid edasi elada harjunud ümbruses. Projekt sai valmis jaanuaris, ehitusluba on olemas alates veebruarist. Raha ehitamiseks on saadud pikkade läbirääkimiste käigus Sotsiaalministeeriumilt, Saksa ja Rootsi heategevusorganisatsioonidelt. Ehitus ise algab loodetavasti kohe, kui ilm kevadel lubab.

Mis veel?

Pikaajalise lobitöö tulemusena oleme nüüd jõudnud nii kaugele, et Läänemaagi saab Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio korrespondendipunkti. Seda sündmust ei ole võimalik üle hinnata. Maavalitsus on igati toetanud lapsevanemate nõustamisteenuse algatamist, samuti õpetajate metoodikakeskuse loomist kolledži juurde.
Ajaleht ei ole kummist ja päris kõik, mis tehtud ja teoksil, siia ära ei mahugi. Aga nimetamata ei saa jätta – ja selle üle on eriline heameel – et olgu meie eesmärgid muidu nii erinevad kui tahes, olgu erimeelsused nii suured kui tahes, aga kui  on mingi tõsine põhjus, siis suudetakse omavahel kokku leppida ja asi teoks teha. Nii oli Haapsalu Kutsehariduskeskuse avamisega, nii oli Läänemaa päevade korraldamisega, nii oli Nõva rannareostuse tõrjega. Kõik tulid appi, keda oodati ja lisaks needki, keda ei osatud oodata. Väikeses maakonnas on õlatunne tähtis. Teadmine, et vajadusel võib naabrile toetuda, annab jõudu. Ja seda vajame me uuel aastal kõik.

Jätkuvat koostöötahet! Õnnelikku uut aastat!

Õppimine kestab terve elu

Homme on esimene koolipäev. Algab kuueteistkümnes õppeaasta taasvabastatud Eestis.

Õppeaasta algus ei tähenda enam ammugi ainult väikeste, kooli minevate juntsude püha, järjest rohkem tähendab see uue kooliaasta algamist kogu rahvale. Sest järjest rohkem jõuame äratundmisele, et tänapäeval ei pääse keegi enam vähema, kui eluaeg kestva õppimisega. Lääne maavalitsus on pidanud eelduste loomist hea hariduse saamiseks esmatähtsaks ning teinud selleks kõik endast oleneva.

Meil on igas omavalitsuses vähemalt põhikool, meil on korralikud gümnaasiumid, erivajadustega lastele on Haapsalu Sanatoorne Internaatkool ja Palivere Eriinternaatkool, ametikoolitust saab Haapsalu Kutsehariduskeskusest, kõrgharidust TLÜ Kolledžist, täiskasvanuharidust jagavad lisaks kahele viimaninimetatule Haapsalu Täiskasvanute Gümnaasium, Rootsi Rahvaülikool, Lihula Rahvaülikool ning Läänemaa Arenduskeskus. Siia võiks lisada ka LAKi juures avatud ettevõtlusinkubaatori, kus jõudu mööda koolitatakse algajaid ettevõtjaid. Nii et ükski valdkond pole katmata.

Mille üle me veel uhked võime olla, on hea koostöö kolledži, kutsehariduskeskuse ja üldhariduskoolide vahel. On tunda, et kõik veavad ühte vankrit ja see paistab ka meie maakonnast väljapoole. Eesti hariduselus et ei näi see päris tavapärane olevat. Mida meil pole või mis võiks paremini olla? Puudus on eesti ja inglise keele ning füüsikaõpetajatest, kuigi on maakondi, kus see probleem on märgatavalt tõsisem. Kindlasti vajame koolidesse õpetajate kõrvale rohkem abijõudu: psühholooge, logopeede, tugiõpetajaid. Individuaalseid õppekavu mitte ainult mahajääjatele, vaid ka (ja võib-olla rohkemgi veel) väga andekatele. Kindlasti vajavad koolid heaks toimimiseks rohkem raha, kuigi ainult rahast ei piisa, kui head spetsialisti lihtsalt ei leita. Eriti mõnda väiksemasse valda, kus pakkuda pole täiskoormusega töökohtagi. Ent pole kahtluski, et koolid ise ja omavalitsused teevad parima tulemuse saavutamiseks kõik, mis nende võimuses.

Läänemaal läheb homme kooli pisut üle 4000 õpilase, kaks ja poolsada astub üle kooliläve esimest korda. Number teeb nukraks, sest veel viis aastat tagasi läks esimesse klassi nelisada last. Õpetajaid on meie maakonna koolides ligi nelisada, ent viie aasta eest küündis see arv viiesajani. Siiski on hea teada, et paljud õpetajatest õpivad edasi nii diplomi, bakalaureuse- kui ka kõrgema kraadi õppes, samuti arvukatel täiendkursustel. On tavaline, et õpetajad asuvad omandama teist ja rohkematki magistrikraadi. Märkimisväärselt head tööd on tehtud Haapsalu kutsehariduskeskuses, kus sisseasumiskonkurss kuulus veel ülemöödunud aastal unelmate hulka, aga tänavu oli soovijaid juba pea poole rohkem, kui kohti.

Ent kõige rohkem rõõmu teeb esimene koolipäev kindlasti ikkagi kõige pisematele – esimesse klassi astujatele. Seda päeva on pikisilmi põnevusega oodatud ja nüüd on see käes. Õppimine on suur ja raske töö, aga toob kaasa ka palju avastamise, enese proovilepanemise ja eneseületamise rõõmu. Soovin ilusat kooliaastat kõigile läänlastele – nii õppijatele kui ka õpetajatele, eriti neile, keda koolikell esimest korda kutsus ja nende vanematele. Jätkugu teil indu, pikka meelt ja kannatust eluaeg kestval kooliteel.

Ilusat koolialgust!